Burgundia Ajalugu

sajandil Rooma liitlased burgundid, germaani rahvas, kes pärines võib-olla Bornholmilt (Läänemeri) ja kes asusid sinna ja rajasid oma kuningriigi. Selle Burgundia kuningriigi vallutasid 6. sajandil teine germaani hõim, frangid, kes jätkasid Burgundia kuningriiki oma valitsejate all.

Hiljem jagati piirkond Burgundia hertsogkonna (läänes) ja Burgundia krahvkonna (idas) vahel. Burgundia hertsogkond on neist paremini tuntud, hiljem sai sellest Prantsuse Burgundia provints, Burgundia krahvkonnast sai Prantsuse provints Franche-Comté, mis tähendab vabakrahvkonda.

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et eri aegadel ja erinevates geopoliitilistes olukordades kandis palju üksusi Burgundia nime. 1862. aastal koostas James Bryce loendi kümnest sellisest üksusest; Norman Davies pikendas selle viieteistkümneni, alustades Gundahari 5. sajandil asutatud esimesest Burgundia kuningriigist, lõpetades tänapäevase Prantsuse Bourgogne piirkonnaga.

Burgundid olid üks germaani rahvaid, kes täitis Rooma riigi lääneosa kokkukukkumisega tekkinud võimuvaakumi. 411. aastal ületasid nad Reini ja rajasid kuningriigi Wormsis. Keset korduvaid kokkupõrkeid roomlaste ja hunnide vahel hõivas Burgundia kuningriik lõpuks ala, mis nüüd on Šveitsi, Prantsusmaa ja Itaalia vaheline piiriala. 534. aastal alistasid frangid viimase Burgundia kuninga Godomar II ja neelasid territooriumi oma kasvavasse impeeriumisse.

Burgundia tänapäevane olemasolu põhineb Frangi riigi lagunemisel. 880. aastatel oli neli Burgundiat:

1. Ülem- (Transjuraania) Burgundia kuningriik ümber Genfi järve,
2. Alam-Burgundia kuningriik Provence'is,
3. Burgundia hertsogkond Saône'i jõest läänes,
4. Burgundia krahvkond Saône'i jõest idas.

Ülem- ja Alam-Burgundia kuningriigid taasühendati 937. aastal ning neelati Saksa-Rooma riiki Konrad II ajal 1032. aastal kui Arelaat. Burgundia hertsogkonna annekteeris Prantsuse kroon 1004. aastal. Burgundia krahvkond jäi Saksa-Rooma riigiga nõrgalt seotuks (hooti sõltumatu, sellest nimi Franche-Comté) ja liidendati 1678. aastal Nijmegeni rahuga lõpuks Prantsusmaaga.

Keskajal oli Burgundia mõne kõige tähtsama läänekiriku ja kloostri asupaik, nende seas Cluny, Cîteaux ja Vézelay.

Saja-aastase sõja ajal andis kuningas Jean II hertsogkonna oma nooremale pojale Philippe Julgele, mitte ei jätnud seda oma järglasele Prantsuse troonil. Hertsogkonnast sai varsti troonile suurim rivaal, kuna Burgundia hertsogitel õnnestus suures osas abielude kaudu moodustada riik, mis ulatus Šveitsist Põhjamereni. Burgundia territooriumid koosnesid arvukatest läänidest mõlemal pool (siis suuresti sümboolset) Prantsusmaa kuningriigi ja Saksa-Rooma riigi vahelist piiri. Selle majanduslik süda oli Madalmaades, peamiselt Flandrias ja Brabantis. Õukond Dijonis varjutas Prantsuse õukonna nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt.

Burgundia sõdade ajal tapeti 1477. aastal Nancy lahingus viimane hertsog Charles Südi ja hertsogkonna annekteeris Prantsusmaa. 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul pakkusid teised Burgundia territooriumid võimubaasi Habsburgide tõusuks pärast Austria Maximiliani abiellumist hertsogi tütre Mariega. Pärast viimase surma viis tema abikaasa õukonna algul Mecheleni ja hiljem Coudenbergi lossi Brüsselis ja sealt valitses ta riigi riismeid, Madalmaid (Burgundia Madalmaad) ja Franche-Comtéd, mis siis oli veel keisririigi lään. Viimane territoorium loovutati Prantsusmaale Nijmegeni rahuga 1678. aastal.

Prantsuse revolutsiooniga 18. sajandi lõpul piirkondade administratiivsed üksused kadusid, kuid taasloodi Viienda vabariigi ajal 1970. aastatel. Tänapäevane administratiivne piirkond vastab enamjaolt endisele hertsogkonnale.

• Burgundia Madalmaad
• Burgundia krahvkond
• Burgundia hertsogkond
• Prantsuse vein
• Burgundia kuningriik
• Burgundia kuningas
• Burgundia dünastia