Barokk (portugali keeles barroco, 'ebaregulaarne või sibulakujuline pärl') on muusikastiil, mis iseloomustab eriskummalist, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistatud, efektset ja emotsionaalset muusikat.
See artikkel vajab toimetamist. |
Barokkstiili domineerimise aega umbes aastatel 1600–1750 nimetatakse euroopa muusikas barokiajastuks.
Barokkstiilis muusikat nimetatakse barokkmuusikaks.
Muusikastiili muutumist võrreldes varasemaga tajuti selgelt juba 1600ndate alguses. Leidus heliloojaid, kellele moodi läinud uus muusikastiil ei meeldinud ja kes püüdsid säilitada vana muusikastiili. Vana ja uue pooldajate diskussiooni käigus hakati eelmist muusikastiili nimetama vanaks stiiliks (stile antico) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit esimeseks praktikaks (prima pratica) ning uut muusikastiili moodsaks stiiliks (stile moderno) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit teiseks praktikaks (seconda pratica).
Vana stiili ehk esimest praktikat iseloomustas
Uut stiili ehk teist praktikat iseloomustas
Mõiste "barokk" muusikastiili nimetusena tuli muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika (‘Lettre de M*** à Mlle*** sur l’origine de la musique’, pp. 868–70). Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik du barocco (moondunud pärli sarnane) ja kurtis, et ooperi muusikal puudusid läbivad meloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.
Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau "Muusikasõnastikus" (Dictionnaire de musique, 1768) märksõna "barokk" all: "Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laulmine on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline." (BAROQUE. Une Musique Baroque est celle dont l'Harmonie est confuse, chargée de Modulations de Dissonnances, le Chant dur & peu naturel, l'Intonation difficile, & le Mouvement contraint. Il y a bien de l'apparence que ce terme vient du Baroco des Logiciens.)
Tagantjärele on barokile omistatud erinevaid tunnuseid:
Siiski enamik neist tunnustest ei ole absoluutsed. Näiteks
Seega need omadused kirjeldavad pigem barokiajastu väga üldist renessansist eraldamist kui piiritlevad barokki võrreldes kasvõi näiteks sellele järgnevate muusikastiilidega.
Barokkmuusikat ja selle vaimsust analüüsides jääb eristava tunnusena pinnale ainult teatud eriline suhtumine muusika emotsionaalsesse väljendusse. 1540. aastatest kuni vähemalt 1720. aastateni kasvas sellise muusika osatähtsus, mida kasutati järjest afektiivsemate seisundite väljendamiseks, olgu need siis inspireeritud tekstist või mitte. Selline heliloojate järjest suurenev ülima emotsionaalse väljenduslikkuse taotlus viiski lõpuks ekstravagantse stiilini, millele 18. sajandi keskel anti kriitikute poolt pilkav koondnimetus "barokk". Samas, kui sellesse pilkesõnasse kodeeritud ebaõnnestumisele, ülevõimendatusele, kummalisusele, grotesksusele ja maneeridele mitte eriti mõelda, on barokkmuusikat võimalik pidada ka lihtsalt ilusaks.
Barokkmuusika pingelisus, dünaamilisus, äärmuslik tundelisus ja efektne teatraalsus kutsusid paratamatult esile muudatusi ka muusika kompositsioonitehnikas:
Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate kummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli. Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist oli palju vokaalnumbreid.
Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria.
Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme – kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt.
17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Žanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.
Teised populaarsemad pillid sellel perioodil lisaks viiuli perekonna pillidele olid klavessiin, orel, lauto. Kasutusele võeti oboe, fagott, metsasarv, klarnet.
Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim žanr olid tantsusüit.
Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (orel, klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal.
Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – fuuga. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui ka instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugat ja viis selle kõrgeimale tasemele.
Barokiajastul mõeldi muusikast kolmel moel:
Tsitaadid Vikitsitaatides: Barokkmuusika |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Barokk (muusika), which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.