Bangladeshi Vabadussõda

See artikkel räägib tervest sõjast. India sekkumise kohta vaata artiklit 1971. aasta India-Pakistani sõda.

See sai toonases Ida-Pakistanis alguse bengali rahvuslikest enesemääramisõigust nõudvatest liikumistest. Sõda algas 25. märtsi öösel 1971, kui Lääne-Pakistanis asunud Pakistani sõjaväehunta juht Yahya Khan algatas operatsiooni Searchlight ehk Bangladeshi genotsiidi. Süstemaatiliselt tapeti rahvuslikult meelestatud kodanikke, üliõpilasi, haritlasi, usuvähemusi ja relvaomanikke. Hunta tühistas 1970. aasta valimiste tulemused ning arreteeris peaministriks valitud Sheikh Mujibur Rahmani. Sõda lõppes 16. detsembril 1971, kui Bangladeshis tegutsenud Lääne-Pakistani väed alla andsid. Tegu on seni suurima pärast teist maailmasõda toimunud kapitulatsiooniga.

Bangladeshi vabadussõda
Osa India-Pakistani sõdadest ja külmast sõjast
Ülevalt vasakult päripäeva: Märtrisurnud haritlaste mälestusmärk; Bangladeshi vägede haubits; kindralleitnant A. A. K. Niazi allkirjastab kindralleitnant Jagjit Singh Aurora juuresolekul Pakistani alistumislepingu; allveelaev PNS Ghazi
Toimumisaeg	26. märts – 16. detsember 1971 (8 kuud ja 3 nädalat)
Toimumiskoht	Peamiselt Ida-Pakistan (praegune Bangladesh) Vähem Idarinne: Ida-Pakistani ja India piir Ida-Pakistani ja India enklaavid Ida- ja Kirde-India Läänerinne: India-Pakistani piir Line of Control (Kashmir) Zero Point India ookean: Bengali laht Araabia meri
Tulemus	India-Bangladeshi võit Pakistan alistub
Territoriaalsed muudatused	Pakistanist iseseisvub Bangladeshi Rahvavabariik
Osalised
Pakistan Lääne-Pakistan Ida-Pakistan Paramilitaarjõud Jamaat-e-Islami Ida-Pakistani Rahu Keskkomitee Razakar Al-Badr Al-Shams Bangladeshi ajutine valitsus Mukti Bahini  India (3.–16. detsember)
Väejuhid või liidrid
Yahya Khan Nurul Amin Abdul Motaleb Malik Abdul Hamid Khan A. A. K. Niazi Rao Farman Ali Khadim Hussain Raja Mohammad Shariff Ahmad Zamir Zafar Muhammad Khan Inamul Haque Khan Zafar Masud Khwaja Khairuddin Ghulam Azam Motiur Rahman Nizami Fazlul Qadir Chaudhry Sheikh Mujibur Rahman Tajuddin Ahmad M. A. G. Osmani K. M. Shafiullah Ziaur Rahman Khaled Mosharraf A. K. Khandker V. V. Giri Indira Gandhi Sam Manekshaw Jagjit Singh Aurora Sagat Singh Inderjit Singh Gill Om Prakash Malhotra J. F. R. Jacob Shabeg Singh Nilakanta Krishnan Hari Chand Dewan
Jõudude suurus
u 365 000 sõdurit u 305 000 paramilitaristi 175 000 250 000
Kaotused
u 8000 hukkunut u 10 000 haavatut 90 000 – 93 000 vangi langenut u 30 000 hukkunut 1426–1525 hukkunut 3611–4061 haavatut
Hukkunud tsiviilisikuid 300 000 – 3 000 000

Pärast 1970. aasta vastuolulisi valimisi tekkinud Ida-Pakistani kodanikuallumatust suruti üle kogu maa maha sõjaväeoperatsioonide ja õhulöökidega. Haarangute korraldamiseks moodustas islamistide toel tegutsenud Pakistani armee mitmeid usuradikaalide üksusi, nagu Razakar, Al-Bja Al-Shams. Pakistani sõjaväge toetas ka urdu keelt kõnelev usuvähemus. Nii Pakistani sõjavägi kui selle omakaitseüksused viisid rahva mahasurumiseks läbi massimõrvu ja küüditamisi ning vägistasid tsiviilelanikke. Pealinnas Dhakas toimus mitmeid suuremaid tapmisi, näiteks 1971. aasta Dhaka Ülikooli veresaun. Üle piiri põgenes Indiasse ligi 10 miljonit pagulast, riigisiseseid põgenikke oli umbes 30 miljonit. Bengalite ja urdu keelt kõnelevate immigrantide vahel puhkes usuvägivald. Pakistani sõjaväe kuritegusid on tagantjärele määratletud genotsiidiks.

Bangladeshi iseseisvuse väljakuulutamist kandsid Chittagongist üle Bangladeshi rahvaväe Mukti Bahini liikmed. Vastupanus oli suur roll Ida-Bengali rügemendil ja Ida-Pakistani vintpüssimeestel. Bangladeshi vägesid juhtisid M. A. G. Osmani ning 11 sektoriülemat, peamiselt kasutati sissitaktikat. Juba esimeste kuude jooksul vallutati mitmeid linnu. Hiljem, mussooni ajal, sai Pakistani sõjavägi uuesti pealetungile asuda. Bangladeshi sissid saboteerisid Pakistani mereväe tegevust näiteks operatsiooniga Jackpot. Pakistani baasidele korraldas rünnakuid ka äsjaformeeritud Bangladeshi õhuvägi. Novembriks oli enamik Bangladeshist vabadusvõitlejate käes ning Pakistani sõdurid ei saanud enam öösiti tegutseda.

17. aprillil 1971 moodustati Mujibnagaris Bangladeshi ajutine valitsus, mis kolis eksiilvalitsusena Kolkatasse. Pakistani bengalitest diplomaadid ja sõjaväelased läksid suures osas ajutise valitsuse poolele üle. Lääne-Pakistanis pandi vangilaagritesse tuhandeid bengalite perekondi, kust neist paljudel õnnestus põgeneda Afganistani. Bengali kultuuriinimesed käivitasid häälekandjaks salajase raadiojaama Swadhin Bangla Betar Kendra ehk Bengali Vaba Raadiokeskuse. Sõja tõttu miljonite tsiviilisikute ohtu sattumine oli häirekellaks üle kogu maailma. India peaminister Indira Gandhi pakkus Bangladeshi vabadusvõitlejatele diplomaatilist, majanduslikku ja sõjalist abi. Bangladeshi inimeste toetuseks korraldasid Briti, India ja Ameerika Ühendriikide muusikud New Yorgis heategevusliku kontserdi "The Concert for Bangladesh". Ameerika Ühendriikide Kongressis algatas senaator Edward Kennedy Pakistani sõjaväe tegevuse peatamiseks kampaania, Ida-Pakistanis tegutsenud Ameerika Ühendriikide diplomaadid toimisid tihti vastupidi president Richard Nixoni, kes oli Pakistani diktaatori Yahya Khani liitlane, soovidele.

India liitus sõjaga 3. detsembril 1971, pärast Pakistani ennetavaid õhulööke Põhja-Indias. Sellele järgnenud India-Pakistani sõda toimus kahel rindel. Kui India-Bangladeshi koalitsioon oli idarindel õhus ülekaalu saavutanud ning liitlased aina kiiremini peale tungisid, otsustas Pakistan 16. detsembril 1971 alistuda.

Sõda muutis kogu Lõuna-Aasia geopoliitilikat, iseseisvunud Bangladeshist sai maailma rahvaarvult seitsmes riik. Kuna sõjas oli diplomaatiliste suhete tõttu roll ka Ameerika Ühendriikidel, Nõukogude Liidul ja Hiina Rahvavabariigil, oli see märkimisväärne ka külma sõja kontekstis. Enamik ÜRO liikmesriikidest tunnustas Bangladeshi iseseisvust 1972. aastal.