Zianon Paźniak: Valgevene poliitik

aprill">24. aprillil 1944 Subotnikis Hrodna oblastis) on Valgevene ajaloolane, poliitik ja publitsist.

Tema vanaisa Janka Paźniak oli 1930. aastatel olnud Valgevene kristlik-demokraatliku partei juhtivtegelasi ja hukkus stalinlike repressioonide tagajärjel.

1967. aastal lõpetas Valgevene Riikliku Teatri- ja Kunstiinstituudi. 1969–72 oli aspirantuuris Valgevene NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia, Kunstiteaduse ja Folkloori Instituudi juures. 1981. aastal kaitses Leningradis kandidaadiväitekirja teatri ajaloost Valgevenes.

1976. aastast töötas Valgevene NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiaosakonnas teadurina. Uurinud Valgevene ajalugu hiliskeskajal.

Paźniak paistis silma muinsuskaitsealase tegevusega. Ta võitles plaanide vastu lammutada Minski ümberehitamise käigus ajaloolise väärtusega ehitisi ja kvartaleid ja avaldas muuhulgas 1969. aastal teemakohase artikli ajalehes Pravda.

1976. aastal avaldas Paźniak samizdati kaudu varjunime all venekeelse brošüüri, milles kritiseeris Nõukogude võimude poliitikat Valgevenes. Sattus oma nõukogudevastaste hoiakute tõttu korduvalt julgeolekuorganite huviorbiiti.

1988. aastal viis Paźniak läbi väljakaevamisi stalinlike repressioonide ohvrite massihaudadel Minski äärelinnas Kurapaty`s ning avaldas nende tulemused juunis ajalehes Litaratura i Mastactva. See äratas Valgevene ühiskonnas suurt vastukaja, mille üheks tulemuseks oli rahvuslike ja demokraatiameelsete jõudude konsolideerumine. Sügisel 1988 asutati Valgevene Rahvarinde „Taassünd“ (“Адраджэньне” ) algatusrühm ning stalinlike kuritegude uurimiseks organisatsioon Valgevene Martüroloog (Мартыралёг Беларусі). Paźniak valiti mõlema organisatsiooni etteotsa. 30. oktoobril 1988 toimus 10 000 osavõtjaga massimeeleavaldus Kurapaty ohvrite mälestuseks, mille võimud laiali ajasid.

1990 valiti Paźniak Valgevene NSV Ülemnõukogu saadikuks, temast sai opositsioonilise Valgevene Rahvarinde fraktsiooni juht. Paistis silma võitluses demokratiseerimise ja Valgevene riikliku iseseisvuse eest ning osales turumajanduslike reformide väljatöötamisel.

1994. aastal kandideeris Paźniak Valgevene presidendiks. Ta kogus esimeses valimisvoorus 12,8% häältest, millega sai Aliaksandr Lukašenka ja Viačaslaŭ Kebiči järel kolmanda koha.

Lukašenka võimuletuleku järel organiseeris 1995.-96. aastal massimeeleavaldusi ja teisi protestiaktsioone (sh opositsiooniliste parlamendiliikmete näljastreiki). Kartes arreteerimist, põgenes Paźniak 1996. aastal Valgevenest ning sai Ameerika Ühendriikides poliitilise varjupaiga.

Pärast kodumaalt lahkumist on Paźniak jätkanud aktiivset poliitilist ja publitsistlikku tegevust, muuhulgas andnud välja bülletääni Belaruskija Vedamaści (Беларускія Ведамасьці). Kavatses kandideerida 2001. ja 2006. aasta presidendivalimistel, kuid need plaanid ei teostunud. 1999. aastal eraldusid Paźniaki poolehoidjad Valgevene Rahvarindest ning asutasid uue poliitilise partei nimetusega Kristlik-Demokraatlik Partei – Valgevene Rahvarinne (Кансэрватыўна-Хрысьціянская Партыя – БНФ).

Paźniak on rahvuslane, kelle arvates Valgevene autoritaarse režiimi poliitika on seadnud ohtu riikliku iseseisvuse ning oma keele ja kultuuri säilimise. Ta õhutab võitlust Vene imperialismi vastu, mis olevat „Valgevene iseseisvuse püsiv, halastamatu ja loomulik vaenlane“.

Paźniak rõhutab Valgevene ajaloolisi ja kultuurilisi sidemeid Euroopaga, kuid on kriitiline Euroopa Liidu föderalistlike arengutendentside suhtes. Samuti leiab ta, et Valgevene opositsioonilised jõud peaksid keelduma välisrahastamisest, et tagada oma poliitiline sõltumatus niihästi Venemaast kui lääneriikidest.

Teiste opositsiooniliikumiste suhtes on Paźniak kriitiline. Muuhulgas on ta neid nimetanud KGB mahitusel loodud pseudoopositsiooniks.

Usutunnistuselt on Paźniak katoliiklane. Tema juhitav partei rõhutab kristlike väärtuste olulisust Valgevene jaoks, kuid toetab samas ka usuvabadust ja -sallivust.