Vojtech Tuka

juuli">4. juuli 1880 Štiavnické Bane – 20. august 1946 Bratislava) oli Slovakkia poliitik ja jurist.

Vojtech Tuka oli pärit õpetaja Anton Tuka perekonnast. Ta õppis õigusteadust Budapesti, Berliini ja Pariisi ülikoolides. 1903. aastal sai ta rahvusvahelise õiguse õppejõuks Budapestis. 1907–1914 oli ta õppejõud Pécsis. 1914–1919 oli Tuka õigusfilosoofia ja rahvusvahelise õiguse professor Bratislavas.

Pärast Tšehhoslovakkia moodustamist 1918. aasta lõpus astus ta Slovaki Rahvaparteisse. Tuka oli ka aastatel 1925–1929 Tšehhoslovakkia parlamendi liige. 1923. aastal asutas ta sõjaväestatud organisatsiooni Rodobrana (keelustati 1931).

1. jaanuaril 1929 avaldas Vojtech Tuka artikli "Vacuum iuris" ("Juriidiline vaakum"), milles ta väitis, et 30. oktoobril 1918 vastu võetud Martini deklaratsioonil oli salajane lisa. Vastavalt sellele lisale olevat Slovakkia ühinenud Tšehhoslovakkiaga 10 aastaks. 30. oktoobril 1928 olevat salajane lisa oma kehtivuse kaotanud ning Tšehhoslovakkia keskvalitsusel ei ole enam õigust Slovakkiat valitseda. Tšehhoslovakkia võimud süüdistasid Tukat seepeale spionaažis ja riigireetmises ning mõistsid ta 15 aastaks vangi. Vanglast vabanes ta amnestiaga 1937. aastal.

Andrej Hlinka surma järel 1938. aasta augustis sai Vojtech Tuka Slovaki Rahvapartei peasekretäriks. Kui Slovakkia iseseisvus 1939. aasta märtsis, siis sai Tukast Slovakkia asepeaminister.

26. oktoobril 1939 määras president Jozef Tiso Tuka Slovaki Vabariigi peaministriks ja välisministriks. Tuka ajas peaministrina radikaalset ja saksameelset poliitikat ning oli vastuolus kleriakaal-konservatiivse presidendi Jozef Tisoga. Tuka mängis olulist rolli Slovakkia juutide deporteerimisel Saksa koonduslaagritesse.

1943. aastal halves Tuka tervis tõsiselt ning 1944. aasta alguses hakkas ta mõtlema ametist tagasiastumisele. 5. septembril 1944 astus ta peaministri ja välisministri ametist tagasi.

Sõja lõpul põgenes ratastoolis Tuka koos hooldajate, isikliku arsti ja naise Božena Tukovága Austriasse. Ta langes liitlasvägede kätte vangi ning anti välja Tšehhoslovakkia võimudele. 14. augustil 1946 mõisteti ta surma ning hukati 20. augustil 1946 poomise teel.