Veeõitseng

Vanemas kirjanduses kasutatakse sageli mõistet "vetikate õitsemine", mis on aga sisuliselt vale, sest vetikatel pole õisi ja nad ei õitse.

Veeõitsengu peamine põhjus on toitainete, eriti fosfaatide üleküllus. See omakorda võib olla tingitud väetiste kasutamisest põllumajanduses, samuti majapidamistes fosforit sisaldavatest puhastusvahenditest. Kui niisugused ained on loodusesse sattunud, võivad nad vihmaveega veekogusse kokku kanduda. Veeõitsengu soodustajateks on peetud ka süsiniku ja lämmastiku üleküllust.

Veeõitseng võib ilmneda nii magedas, riimvees kui ka soolases vees. Tavaliselt põhjustab veekogu õitsengut üks fütoplanktoni liik. Veeõitsenguga kaasneb sageli vee värvuse muutus. Vesi võib muutuda hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks – see sõltub vohavast liigist ja veekogu režiimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on bakterid..

Ehkki puudub veeõitsengu üldtunnustatud määramispiir, siis tavaliselt on loetakse veeõitsenguks seda, kui milliliitris vees on 1000–10 000 vetikarakku.

Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all.

Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Veeõitsemisi esineb suvekuudel ka Eesti suurjärvedes: Peipsis ja Võrtsjärves, samuti Läänemeres.

Eesti veekogudes on veeõitsengute põhjustajateks sageli sinivetikad, sageli ainult üks liik. Eestis teadaolevast umbes 100 sinivetikaliigist on veeõitsengutega seotud 20 liiki.

• Kahjulik veeõitseng (inglise harmful algal bloom, HAB)