Tuletikk

Tavaline tuletikk on umbes 45 millimeetri pikkune ja paari millimeetri paksune puidust tikk, mille otsas on hõõrdumisel kergestisüttiv, põlev aine. Tavaliselt kasutatakse tikuotsas kaaliumkloraadi, väävli, täiteainete ja sideainete segu. Tikk valmistatakse enamasti haavapuidust, kuid see võidakse teha ka papist. Tikud pakitakse tikutoosi, mille küljel on punast fosforit sisaldav hõõrdepind tiku süütamiseks. Tiku süttimise protsess on keeruline. Tiku otsa hõõrdumisest hõõrdepinna vastu saavad alguse mitmed keemilised reaktsioonid.

Esimesed (valge) fosforiga tikud võeti kasutusele alles 1830. aastatel. Nende tikkudega tuli olla eriti ettevaatlik, sest need süttisid hõõrdumisel mis tahes pinnaga. Tänapäeva tuletiku leiutas 1844. aastal rootslane Gustaf Erik Pasch, kes asendas varem kasutusel olnud tuleohtliku ja mürgise valge fosfori punase fosforiga ning paigutas selle tikuotsa asemel tikutoosi küljele. Tänu sellele oli tikkude tootmise monopol pikka aega rootslaste käes.

Tänapäeval toodetakse ka väävlivabasid tikke.

• fillumeenia
• Jaak Puhk – rajas 1889^[küsitav]. aastal Viljandi kirikumõisa maadele tikuvabriku.^[viide?]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tuletikk

Tsitaadid Vikitsitaatides: Tuletikk

• "Fotod: Viljandis süüdati maailma suurim tikk" Postimees, 28. november 2004