Talking Heads: Ameerika Ühendriikide rokkbänd

aastal New Yorgi linnas. Bändi liikmed olid David Byrne (vokaal ja kitarr), Chris Frantz (trummid), Tina Weymouth (basskitarr) ja Jerry Harrison (klahvpillid ja kitarr). Kirjeldatud kui "üks 1980-ndate kõrgeimalt hinnatud bände," aitas Talking Heads kaasa new wave-muusika arengule pannes pungi, art rocki, funki ja maailmamuusika kokku äreva, puhta imagoga.

Talking Heads
Talking Heads u. 1980; vasakult paremale: David Byrne, Jerry Harrison, Tina Weymouth, Chris Frantz
Päritolu	Providence, Rhode Island New York
Stiilid	new wave, post-punk
Tegev	1975–1991, 2002
Seotud esitajad	Tom Tom Club, Casual Gods

Byrne, Frantz ja Weymouth kohtusid esmakursuslastena Rhode Islandi disainikoolis, kus nad moodustasid ansambli Artistics. Nad kolisid New Yorki 1975. aastal, liitusid New Yorgi pungi liikumisega, kaasasid Harrisoni ja panid ansamblile uueks nimeks Talking Heads. Nende debüütalbum "Talking Heads: 77" anti välja 1977. aastal ning leidis kriitikute poolt heakskiidu. Nad tegid koostööd briti produtsendi Brian Enoga kõrgelt hinnatud albumitel "More Songs About Buildings and Food" (1978), "Fear of Music" (1979) ja "Remain in Light" (1980), mis liitsid kokku nende kunstikooli isikupära ja mõjutused artistidelt nagu Parliament-Funkadelic ja Fela Kuti. 1980-ndate algusest saati kaasasid nad teisi muusikuid oma lindistamistel ja kontsertidel, sealhulgas kitarrist Adrian Belew, klahvpillimängija Bernie Worrell, laulja Nona Hendryx ja bassimängija Busta Jones.

Pärast lühikest pausi jõudis Talking Heads oma karjääri kõige edukamasse punkti 1983. aastal USA-s esikümnesse jõudnud looga "Burning Down the House" albumilt "Speaking in Tongues". 1984. aastal avaldasid nad kontsertfilmi "Stop Making Sense", mille režissöör oli Jonathan Demme. Nendel esitamistel liitusid nendega Worrell, kitarrist Alex Weir, löökpillimängija Steve Scales ja lauljad Lynn Mabry ja Ednah Holt. 1985. aastal andis ansambel välja oma enimmüüduma albumi "Little Creatures". Nad produtseerisid heliribaalbumi Byrne'i filmile "True Stories" (1986) ja andsid välja oma viimase, worldbeati mõjutustega albumi "Naked" (1988) enne laialiminekut 1991. aastal. Ilma Byrne'ita mängisid ülejäänud bändiliikmed Shrunken Headsi nime all ning andsid nime The Heads all 1996. aastal välja albumi "No Talking, Just Head".

2002. aastal võeti Talking Heads vastu Rock'n'rolli Kuulsuste Halli. Ansambli neli albumit ilmusid ajakirja Rolling Stone kõigi aegade 500 parima albumi nimekirjas ning kolm nende laulu ("Psycho Killer", "Life During Wartime" ja "Once in a Lifetime") arvati Kuulsuste Halli 500 kõige enam rock'n'rolli mõjutanud laulude nimekirja. Talking Heads ilmus 64. kohal kanali VH1 saja parima artisti nimekirjas ning Rolling Stone'i kõigi aegade saja parima artisti nimekirja 2011. aasta väljaandes olid nad 100. kohal.

• "Talking Heads: 77" (1977)
• "More Songs About Buildings and Food" (1978)
• "Fear of Music" (1979)
• "Remain in Light" (1980)
• "Speaking in Tongues" (1983)
• "Little Creatures" (1985)
• "True Stories" (1986)
• "Naked" (1988)