Pikoloflööt

Pikoloflööt

Liigitus	Puupuhkpillid Puhkpill Aerofon
Diapasoon
Sugulaspillid
Flööt Altflööt Bassflööt

Välimuselt sarnaneb ta suure flöödiga, kuid on sellest pisem ja ulatuselt kõrgem. Pikoloflööt kõlab oktav kõrgemalt kui noodis kirjas. Pikoloflöödi kõlavärv on särav, terav ja kõrges registris kiledavõitu.

Algselt oli pikoloflööt valmistatud puust, tänapäeval valmistatakse neid lisaks veel näiteks hõbedast või plastist.

Üks varasemaid teoseid, kus kasutati pikoloflööti, oli Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia, kus pikoloflööt mängib viimases, neljandas osas.

Pikoloflöödile on kirjutanud instrumentaalkontserte Lowell Liebermann, Sir Peter Maxwell Davies, Bruce Broughton, Valentino Bucchi, Egil Hovland, Guus Janssen, Daniel Pinkham. Graham Waterhouse on kirjutanud kvinteti pikoloflöödile ja keelpillikvartetile.

Pikoloflöötide materjali valik võib mõjutada instrumendi kõla, vastupidavust ja üldist jõudlust. Peamised pikolode ehitamisel kasutatavad materjalid on järgmised:

Puit

Ajalooliselt valmistati pikoloid sageli puidust, näiteks grenadillist või roosipuust. Puidust pikolod on tuntud oma sooja ja rikkaliku heli poolest. Need nõuavad aga hoolikat hooldust, et vältida temperatuuri ja niiskuse muutustest tingitud pragunemist.

Metall

Tänapäevased pikolod on tavaliselt valmistatud metallist, populaarsed valikud on hõbe ja nikkelhõbe. Metallist pikolod on vastupidavad, sh keskkonnatingimuste muutustele. Eelkõige eelistatakse hõbedaseid pikoloid nende ereda heli tõttu.

Plast või vaik

Algajate ja üliõpilaste mudelite jaoks kasutatakse sageli plastikust või vaigust valmistatud pikoloid. Neid materjale mõjutavad niiskuse muutused vähem, sest need on pragude suhtes vastupidavamad. Kuigi need ei pruugi kõlada sama soojalt kui puidust või metallist pikolod, on need sageli soodsamad ja sobivad algajatele.

Mõned pikolod on tehtud mitmest materjalist, näiteks puidust pealiigend metallist korpusega. Selle hübriidkonstruktsiooni eesmärk on tabada iga materjali parimad omadused, pakkudes tasakaalustatud ja mitmekülgset instrumenti.

Kuld ja muud väärismetallid

Mõnel juhul võivad pikolod olla valmistatud kullast või muudest väärismetallidest. Need instrumendid on vähem levinud ja valitakse sageli nende ainulaadse esteetilise atraktiivsuse tõttu. Kuld võib mõjutada ka instrumendi tonaalseid omadusi.

Materjali valik on vaid üks tegur, mis mõjutab pikolo üldist kvaliteeti ja omadusi. Instrumendi jõudluse määramisel mängivad olulist rolli ka muud tegurid, nagu disain, võtmemehhanismid ja viimistletud oskus. Mängijad valivad sageli pikoloid oma isiklike eelistuste, esitatava repertuaari spetsiifiliste nõuete alusel ja muusikažanrite, millele nad on spetsialiseerunud.

Barokiajastul (1600–1750) töötati välja pikolo eelkäija, tuntud kui kvartflööt või flauto piccolo. See oli väike flööt, mille kõrgus oli neljandiku võrra kõrgem kui tavalisel flöödil ja seda kasutati sageli orkestri- ja kammermuusikale sära ja värvi lisamiseks.

Klassikalisel ajastul (1750–1820) tõsteti pikolot rohkem esile, eriti heliloojate Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni loomingus. Seda kasutati sageli orkestrite puupuhkpilliosa tugevdamiseks ja aeg-ajalt esitati seda ka soolopillina.

Pikolo arenes edasi 19. sajandil. Uuendused disainis ja ehituses aitasid kaasa selle valiku ja mängitavuse paranemisele. Heliloojad Giuseppe Verdi ja Richard Wagner hakkasid oma orkestriteostes laiemalt kasutama pikolot.

19. sajandil hakati pikoloflööti kasutama sõjaväeorkestrites. Selle läbitungiv heli sobis hästi väliesinemisteks ning ajapikku sai pikoloflöödist üks sõjaväe muusikakollektiivide põhikoosseisu pille. Heliloojad Igor Stravinsky ja Gustav Holst kasutasid oma uuenduslikes ja kaasaegsetes kompositsioonides pikolot. Lisaks leidis pikolo tee eri muusikažanridesse, sh džässi ja popmuusikasse.

Pikoloflööt on tänapäeva muusikas populaarne ja mitmekülgne instrument. See on orkestrite, kontserdibändide ja sõjaväebändide tavaliige. Pikoloid kasutatakse ka marsibändides ja erinevates popmuusika žanrites, andes erilise kõla paljudele muusikastiilidele. Pikolo ajalugu peegeldab selle arengut väikesest barokkpillist kaasaegse orkestri- ja ansamblirepertuaari mitmekülgseks ja lahutamatuks osaks. Selle eripärane kõrge helitugevus lisab eri žanrite muusikakompositsioonidele sära ja värvi.

Kuigi pikolol ei pruugi olla nii palju soliste kui mõnel teisel pillil, on mitmed mängijad jätnud oma jälje. Olulise panuse on andnud Jan Gippo, Walfrid Kujala, Trevor Wye, Jean-Louis Beaumadier, Christina Smith ja paljud teised. Eestis ei ole väga palju pikolomängijatest soliste, küll aga on suuremates orkestrites pikoloflöödil väga oluline roll ning see on järjest rohkem kasutusel.

Pikoloflöödi mängimisega kaasnevad oma väljakutsed. Selle kõrge helikõrgus nõuab artikulatsiooni täpsust, mängija peab oskama õhku suunata pikolo väiksest huulikuavast just õigesse kohta. Nendest väljakutsetest hoolimata suudavad osavad pikolomängijad tekitada silmipimestavaid helisid.