Pavel Bogovski

märts">10. märts 1919 Tartu – 8. märts 2006) oli Eesti onkoloog-patomorfoloog, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1993).

Bogovski isa oli arst ja ema halastajaõde. Tema lapsepõlv möödus Saaremaal, kus ta käis saksakeelses lasteaias. Kaheksa-aastaselt rääkis ta nii eesti, saksa kui ka vene keelt. Ta lõpetas aastal 1937 Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Aastatel 1937–1941 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Teise maailmasõja tõttu katkesid õpingud ja pere siirdus tagalasse Kasahhi NSV-sse, kus 1943. aastal lõpetas raviarsti kutsega Alma-Ata Meditsiiniinstituudi. Pärast lõpetamist mobiliseeriti ta sõjaväkke, kus teenis arstina Eesti Laskurkorpuses sõja lõpuni.

Hiljem jätkas tudeerimist Tartu Riikliku Ülikooli aspirantuuris A. Valdese juhendamisel. Tema erialaks oli patoloogiline anatoomia, mis päädis kandidaadiväitekirja kaitsmisega aastal 1949. Väitekirja teemaks oli "Vaegtoite ja glükoosisüstete mõjust haava organisatsioonilise protsessi morfoloogiale (maksale)".

Aastal 1949 asus ta tööle Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis, algul teadussekretärina, hiljem laboratooriumi juhataja. Aastail 1953–1991 oli ta instituudi direktor.

Aastal 1961 kaitses ta Leningradi Sanitaarhügieenelises Meditsiiniinstituudis doktorikraadi. Doktoritöö ühine nimi oli "Eesti põlevkivi töötlemise produktide kantserogeenne toime".

Professori kutse patoloogilise anatoomia ja onkoloogia erialal anti talle 1962. aastal.

Aastal 1965 valiti Pavel Bogovski NSV Liidu, hiljem Venemaa Arstiteaduse Akadeemia korrespondentliikmeks, 1993 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks onkoloogia alal.

Aastatel 1963–1967 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu VI koosseisu saadik.

Pavel Bogovski elutöö on seotud Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga (tänapäeval Tervise Arengu Instituut), kus ta oli ametis aspirandist direktorini. Bogovski tähtsamad saavutused on seotud onkoloogia ja kantserogeensete ainete uurimisega. Märkimisväärne on tema osa kantserogeenide ühe rühma – N-nitrosoühendite uurimise algatajana ja teostajana nii rahvusvahelises ulatuses kui ka Eestis. Teiseks Pavel Bogovski oluliseks tööks oli Maailma Tervishoiuorganisatsiooni süsteemi kuuluva Lyoni Rahvusvahelise Vähiuurimise Keskuse väliskeskkonna kantserogeenide osakonna organiseerimine ja juhatamine aastatel 1968–1974.

Oma elu viimastel aastakümnetel pühendus Pavel Bogovski meditsiiniterminoloogiale, mille tulemusel on Eesti keelde lisandunud rohkesti meditsiinilist oskussõnavara. Valmis sai soome keelst tõlgitud meditsiinisõnaraamat. Pavel Bogovski publitseeris üle 2000 teadusliku kirjutise. Ta juhendas ja konsulteeris seitset teaduste kandidaati ja kolme teadusdoktorit.

• Põlevate maavarade töötlemise toodete põhjustatud naha kutsekasvajad. Medgiz, Leningrad, 1960 (vene k.)

• Eesti põlevkivitöötlemise toodete kantserogeenne toime. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1961 (vene k.)

• Vähk – põhjused, levik, profülaktika (kaasautorid M.Rahu, G.Loogna).Valgus, Tallinn, 1989
• Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsioon. 10. väljaande eestindamine ja ladinakeelsete vastetega varustamine

• 1977 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1994 Eesti Teaduste Akadeemia medal
• 1998 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 1999 Riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadustöö eest
• 1999 Eesti üldsuse poolt valitud 20. sajandi 100 suurkuju hulka