Põhja-Masksäälik

Põhja-masksäälik on levinud Kanada lõunaosast Mehhiko keskosani. Põhjapoolsed asurkonnad on rändlinnud, talvitudes levila lõunaosas, Kesk-Ameerikas ja Antillidel. Lõunapoolsed asurkonnad on suuresti paiksed.

Põhja-masksäälikut on väga harva eksikülalisena kohatud ka Lääne-Euroopas.

Ta on väga tavaline lind, vaatamata arvukuse vähenemisele mõnes piirkonnas. Ta kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Esimest korda kirjeldas põhja-masksäälikut teaduslikult juba Linnaeus 1766. aastal.

Põhja-masksäälikud on väikesed laululinnud. Nende selg, tiivad ja saba on oliivrohelised, kurgualune ja rind kollased, kõhualune valkjas. Täiskasvanud isaslinnul on must mask, mis ulatub kaela külgedelt üle silmade ja lauba ning on piiritletud valge või halliga. Emaslinnul must mask puudub ja alapool on heledam. Noorlinnud on välimuselt sarnased emaslinnuga. Noored isased on esimesel eluaastal kahvatu maskiga, mis muutub teiseks elukevadeks täiesti mustaks. Emased tunduvad eelistavat suurema maskiga isaseid.

Põhja-masksäälikul on kirjeldatud 13 alamliiki (mille arv erineb sõltuvalt kasutatavast süsteemist). Need erinevad üksteisest peamiselt isaslinnu pea mustri ja alapoole kollase värvuse ereduse poolest. Edelapoolsed alamliigid on eredaimad ja kollaseima alapoolega.

Põhja-masksäälik tegutseb peiduliselt madalal taimestikus, hoides saba sageli püsti. Kutsehüüd on tugev naksuv tsek.

Põhja-masksäälik pesitseb paduratel ja teistel tiheda madala taimestikuga märgaladel, ka põõsastikes. Kuivades piirkondades on ta vähem tavaline.

Tema pesitsusperiood kestab aprillist juunini. Pesa on kausjas ja asub tihedas põõsastikus, kurnas on 3–5 muna. Haudumine kestab 12 päeva. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. 8 päeva pärast koorumist lahkuvad pojad pesast. Põhja-masksäälik toitub putukatest, otsides neid tihedast taimestikust, aga suutes neid püüda ka õhust. Vahel sööb ta ka seemneid.

Põhja-masksääliku tavaline pesaparasiit on pruunpea-lehmalind (Molothrus ater), kes muneb teiste lindude pesadesse.