Noarootsi Kalmistu

Ajalooliselt jäi see Noarootsi kihelkonda.

Kalmistu on ajastutüüpiline hästisäilinud 18. ja 19. sajandist pärinevate hauatähiste ja jälgitavate piiridega kirikuaiaga ning on hooldatud järjepidevalt. Kalmistu aluse maa omanik on Noarootsi Püha Katariina kogudus ja seda haldab Lääne-Nigula vald.

Kokku 1,4 hektari suuruse kalmistu ligikaudu 0,2 hektari suurune vanem osa asub kiriku ümber. Kalmistust on kasutusel ligikaudu 3/4.

Kalmistu inventeeriti 2002. aastal ning kalmistul asub umbes 700 inventeeritud hauaplatsi. Valla kodulehelt leiab ka kalmistu haudade registri.

Ühtede andmete järgi on kalmistu kasutusel ilmselt 13. või 14. sajandist, kuid teistel andmetel on kalmistu tõenäoliselt rajatud alles 16. sajandil.

Kalmistu tunnistati 1997. aastal ajaloomälestiseks.

Kalmistul asub tõenäoliselt 13.–14. sajandi paiku kaitsekirikuna ehitatud Noarootsi kirik. Lisaks asub kalmistul kesksel kohal 1935. aastal püstitatud, 1946. aastal hävitatud ning 1990. aastal taasavatud Noarootsi Vabadussõja mälestussammas.

Kalmistul on kokku kümme mälestist: kirik, 18. sajandi lõpust pärinev varaklassitsistlik kabel, piirdemüür (müüritisema laotud siduseta kivikuhjatis) ja seitse hauatähist (kaks ketas- ja viis rõngasristi).

Kirikuaeda on maetud mitmed kultuuriajalooliselt olulised isikud:

• Koguduse pastor Gustav Carlblom (1761–1814)
• Paslepa mõisas sündinud maalikunstnik Karl Johann Emanuel von Ungern-Sternberg (1773–1830)
• Genealoog Otto Rudolf Constantin von Ungern-Sternberg (1812–1870)
• Noarootsi kirikumõisas sündinud köster ja kooliõpetaja Johan Nyman (1859–1933)
• Saare mõisas sündinud ja mõisa taastanud Gustav Friedrich von Rosen

• Noarootsi kirik