1674–1676 Moskoovia-Ukraina Sõda

Aastal 1663 jagunes kasakate riik kaheks eraldiseisvaks hetmanaadiks, mille lahutas Dnepri jõgi. Seejärel, pärast kurikuulsat Musta nõukogu, sai Ivan Brjuhhovetskõi vasakkaldal hetmani tseremoniaalse nuia ja peagi valis paremkaldal Petro Dorošenko.

Mõlemad alustasid oma poliitilist karjääri Bohdan Hmelnõtskõi lähiringkonnas. Dorošenko oli aga "põline kasakas" ja tal oli kasakate hierarhias palju kõrgem auaste kui Brjuhhovetskõil. Pärast seda, kui Poola-Leedu Rahvaste Ühendus ja Moskva impeerium otsustasid Ukraina jagada, otsisid mõlemad hetmanid tuge Osmanite impeeriumist.

18. (28.) augustil 1665 hetmaniks saades oli Petro Dorošenkol ambitsioonikad plaanid – ühendada Ukraina parem- ja vasakkalda taas üheks riigiks.

Brjuhhovetskõi otsis pikka aega Moskvale lähenemisviisi. Alles poliitilise kriisi kontekstis jõudis ta järeldusele, et Ukraina vasak- ja paremkalda ühendamine on plaan, mis suudab lahendada palju sisemisi ja väliseid probleeme.

Kui Dorošenko ja Brjuhhovetskõi veel jõud ühendasid, sai selgeks, et viimane on kasakate silmis oma autoriteeti kaotamas. Hetmanide kohtumisel tapeti Ivan Brjuhhovetskõi tema enda alluvate poolt kas Dorošenko käsul (ta eitas seda) või omal algatusel.

1665. aasta sügise lõpus õnnestus Dorošenkol Krimmi ja poolakate toel kehtestada kontroll paremkalda üle ja aidata tatarlastel ohjeldada Nogai ülestõusu, täites sellega rahvusvahelisi kohustusi. Kuid vähem kui aasta pärast, püüdes peatada Moskva ja Rahvaste Ühenduse lähenemist, alustas Petro Dorošenko koos khaan Adil Girayga võitlust Poola krooniarmee vastu.

30. jaanuaril (9. veebruaril) 1667 lõppes Moskva-Poola sõda (1654–1667) ametlikult Andrusovo vaherahu sõlmimisega, mille kohaselt jagati Ukraina kasakate riigi territoorium piki Dnepri jõge. Ka Kiiev ja selle lähiümbrus läksid tsaari võimu alla ning Zaporižžja Sitš pidi olema mõlema riigi ühise kontrolli all.

Poola kampaania

See vaherahu surus Zaporižžja armee liitu Osmanite impeeriumi ja Krimmi khaaniriigiga Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse ja Moskva impeeriumi vastu. Tegelikult peeti läbirääkimisi sellise liidu üle 1666. aasta kevadel. Läbirääkimised käisid osmanite, krimlaste ja kasakate koalitsiooni üle Poolaga Moskva vastu või Moskvaga Poola vastu. Nüüd sai kasakate riik loota ainult Osmanite impeeriumile kui oma suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagajale.

1671. aastal otsustas Osmani impeeriumi suurvesiir Fazil Ahmed Keprulu uut armeed kokku pannes alustada sõda Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse vastu. 1671. aastal alustati Petro Dorošenko toetusel sõjalist kampaaniat. Alguses oli see aeglane, kuid 1672. aastal lähenes suurvesiir Kamenetsile, mis vallutati 27. augustil. Pärast seda piiras ta Lvivi ja lõpuks sundis kuningas Michał Korybut Wiśniowiecki sõlmima Butšatši rahulepingut.

Sel ajal, kui läänes käisid lahingud, toimus 17. (27.) märtsil 1674 Perejaslavis Vasakkalda kasakatest seperatistide kasakate nõukogu, kus osalesid Belgorodi vojevood Hrõhori Romodanovskõi ja kümne paremkalda kasakate rügemendi esindajad.

Zaporižžja armee territooriumil algas jaanuaris 1674 Moskva vägede pealetung, kes 2. augustil piiras Zaporižžja armee pealinnas Tšõhõrõnis Petro Dorošenkot. Ladõžõni ja Umani elanikud toetasid moskvalasi ja separatiste. Olukorrast teada saades käskis sultan Megmed IV Dorošenkot aidata. 19. augustil vallutas sultan Ladõžõni ja 4. septembril Umani. Mõlema linna elanikud hukati või peeti reeturiteks ja mässulisteks vastavalt tolleaegsetele Osmanite seadustele.

Sõjaliste kaotuste ja Osmanite populaarsuse vähenemise tõttu Dorošenko positsioon nõrgenes. Ta oli sunnitud Ivan Sirko juhitud zaporožlaste vahendusel alustama läbirääkimisi Moskva tsaari valitsemise alla.

Septembri alguses 1676 jättis Zaporožžja armee hetman Petro Dorošenko Tšõrõni Grigori Romodanovski ja Samoilovitši vägede kätte. Ja 19. (29) septembril ületas Dorošenko oma seersandi ning pealinna ja selle lähiümbruse elanike (kokku 2000 inimest) saatel Dnepri ning jõudis Ivan Samoilovõtši ja bojaar Grigori Romodanovski laagrisse, kus andis oma regaalid vasakkalda hetmanile, kes oli truu uuele tsaarile Fjodor Aleksejevitšile.

Kaotatud sõda tõi kaasa Moskva riigi tugevnemise ja Ukraina pikaajalise okupeerimise. Krimmi khaaniriik ja Zaporižžja armee kadusid järgmise pooleteise sajandi jooksul.