Morris

See artikkel räägib tantsust; isikunimede jm kasutuste kohta vaata täpsustuslehte Morris (täpsustus).

See põhineb rühma tantsijate rütmilistel sammudel ja tantsufiguuridel. Tavaliselt kannavad tantsijad paljude kuljustega sääriseid ning sageli kasutatakse teisigi abivahendeid, nagu lühikesed kaikad, mõõgad ja rätikud. Vähemal määral esineb ühe-kahe tantsijaga morrisetantse, milles astutakse üle ja ümber põrandale risti asetatud savipiipude.

Vanim teadaolev tekst Inglismaalt, milles morrist mainitakse, pärineb aastast 1448. Selles nimetatakse Londoni kullasseppade gildi makstud seitsme šillingi suurust tasu morrisetantsijaile. 15. sajandi lõpust pärineb teisigi kirjalikke tunnistusi morrise tantsimisest ning samuti on piiskoppide visitatsiooniaktides mainitud mõõgatantse, tantsuga santimist pühade puhul, tantsuetendusi ja muid tantsulisi tegevusi. Varaseimates allikates seostub morrisetants läbivalt kõrgklassiga, olgu siis õukonnas või Londoni lordmeeri rongkäigus. 17. sajandi keskpaigaks kujunes sellest siiski juba maal levinud rahvatants.

William Shakespeare mainib morrist mitmes oma ajaloodraamas ja komöödias "Lõpp hea, kõik hea". 1600. aastal võitis Shakespeare’i trupi koomik William Kempe kõvasti kuulsust sellega, et tantsis morrist üheksa päeva järjest, läbides niiviisi teekonna Londonist Norwichi. Hiljem kirjutas ja andis ta sellest välja raamatu "Nine Daies Wonder".

Kui palju on inglise rahvatants morris seotud Prantsusmaal, Itaalias ja mujal Euroopas tantsitud moriski- ehk mauritantsudega, kus tantsijad kandsid eksootilisi rõivaid ja musta maski ning kandsid samuti rõivaste küljes rohkeid kuljuseid, selle kohta erinevatel uurijatel erinevad arvamused. Lisaks kokkulangevustele osas tantsuelementides võimaldab moriski ja morrist siduda ühine nimetus, nagu tunnistavad kesk- ja varauusaegsed tantsunimetused eri keeltes: keskinglise Morisk dance, moreys daunce ja morisse daunce, flaami mooriske danse, 15. sajandi saksa Moriskentanz, prantsuse morisques, horvaadi moreška, itaalia ja hispaania moresco, moresca ja morisca. Tänapäevane inglise kirjapilt Morris-dance on esmakordselt teada 17. sajandist. Morris kui nimetus tähendab mauride tantsu, kuid nimetuse valiku otsene põhjus on teadmata. Oletatavasti tuleneb see tantsu ja kostüümide "eksootilisusest".

Traditsiooniliselt tantsiti morrist viiuli või vilepilli ja trummi saatel. Tänapäeval on muutunud tavapäraseks ka akordionid jts klahvpillid.

USA-s on ligikaudu 150 morrisetantsuansamblit. Valdavalt kannavad Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Hongkongi morrisetraditsiooni väljarändajad. Üksikuid tantsurühmi leidub teisteski riikides, näiteks Hollandis Utrechtis ja Helmondis Arctic Morris Group Helsingis ja Stockholmis, samuti Küprosel.

•  
  William Kempe tantsimas. Raamatu "Nine Daies Wonder" kaanepilt (1600).
•  
  Morrisetantsijad ja "kepphobu": fragment maalist "Thames Richmondi kohal, Vana Kuningapalee juures" ca 1620.
•  
  Erasmus Grasseri kujuke "Moriskentänzer" aastast 1480 Müncheni vanas raekojas (kunagisest 16 kujust on säilinud 10). Seda tantsijat kutsuti välimuse järgi mauriks, ülejäänud 9 tantsijakuju olid heledanahalised. Nende kõigi jalgade küljes on kuljused.

Morrist on kajastatud paljudes kirjandusteostes. Kettamaailma romaanides on seda kirjeldanud Terry Pratchett. Morrisest kõnelevad ka 2009. aastal valminud Lucy Akhursti komöödia "Morris: Elu kellukestega" ("Morris: A Life with Bells On") ning 2011. aastal valminud Tim Plesteri ja Rob Curry dokumentaalfilm "Morrise tee" ("Way of the Morris").