Mitmerealine Salvestus

Salvestada võib kõik read samal ajal või ühe rea haaval eri ajahetkedel. Kui varem salvestati analoogselt magnetlindile, siis tänapäeval tehakse see enamasti digitaalselt kas lindile või muule salvestuskandjale.

Kõige varasemad helisalvestused tehti 20. sajandi alguses koonuse ja lameda plaadi abil. Paraku polnud see lahendus ideaalne. Heli kvaliteet sarnanes kuulamisega vee all, mis tekitas tunde, et muusikud ei mängi samas ruumis.

Tee mitmerealise salvestuse tehnoloogia poole

Ajas tekkinud mikrofoni eelvõimendid ja kõlarid aitasid parandada küll heli kvaliteeti, kuid mitmerealise salvestuse tehnoloogia hakkas arenema alles siis, kui leiutati magnetlint. Tugeva tõuke mitmerealise salvestuse tekkimisele andsid muusik Les Paul ja Teise maailmasõja järgne tehnoloogia areng. 1949. aastal arendas Californias tegutsev Ampex Corporation kaherealise salvestusseadme Model 200. USA relvajõud modifitseerisid salvestusseadmeid selliselt, et kaks salvestuspead saaksid samal ajal lindistada. 1950. aastal andis Ampex välja mudeli 500, millel oli neli rida 1/4“ lindil. Ühtlasi oli Ampex 500 maailma esimene mitmerealine salvestussüsteem. Ainult paar aastat hiljem andis Ampex välja seitsme reaga täiustatud mudeli 500. Paraku polnud see mudel mõeldud üledubleerimiseks, sellega sai salvestada ainult kõiki ridasid korraga. Üledubleerimine loodi kolm aastat enne seda, kui tekkis idee kasutada muusika salvestuseks mitmerealist salvestuse tehnoloogiat. Esimene inimene, kes otsustas muusika salvestuseks kasutada mitmerealist tehnoloogiat, oli Les Paul. Talle omistatakse kaks salvestustehnikat, mis on ka tänapäeval aktiivselt kasutusel: mitmerealine üledubleerimine ja sound-on-sound. 1963. aastal salvestas ansambel The Beatles oma esimese neljarealise singli „I Want To Hold Your Hand“. Paljud Fab Fouri ja The Rolling Stonesi suured plaadid tehti neljarealisel masinal. Abbey Roadi stuudios said heliinsenerid mitmerealise tehnoloogiaga manipuleerimisel nii osavaks, et suutsid luua keerukaid lahendusi, kasutades ainult saadaolevaid neljarealisi salvestusmasinaid. 1966. aastal tutvustas 3M masstootmises kaheksarealisi seadmeid, millele järgnes Ampex 1967. aastal. Ansambel The Beatles salvestas oma lood kaheksale reale alles 1968. aastal, seega salvestati The Beatlesi „Sgt Pepper's Lonely Hearts Club Band” nelja lintmaki paari abil. The Beach Boys kombineeris nii nelja- kui ka kaheksarealisi magnetofonidel tehtud salvestisi koos linditöötlustehnikatega. Selle tulemusel tekkisid keerulisemad arranžeeringud, nagu The Beach Boysi „Pet Soundsis” leiduvad.

Tehnoloogiline areng peale kaheksarealist salvestussüsteemi

Kompaktse helikassettlindi populaarsus hakkas 1970ndatel kasvama, millest lõpuks sündis kaasaskantav neljarealine salvesti. Esimene oli Tascam Portastudio, mis ilmus 1979. aastal. See oli mõeldud nelja loo mahutamiseks: kaks stereolugude komplekti kasseti kummalegi poolele. Nelja rea salvestaja kasutab kõiki nelja rida koos, igale reale salvestatakse eraldi signaal. Need mitmerealised salvestid andsid võimaluse salvestada odavalt demosid. Paljud noored bändid produtseerisid ise albumeid ja müüsid neid salvestisi kontsertidel. 1978. aasta Euroopa AES-näitusel tutvustas Sony ühe tollist 24-realist digitaalsalvesti prototüüpi. Paraku ei hakatud seda kunagi tootma, kuid see andis Sonyle populaarsuse. 1981. aastal alustas Mitsubishi oma digitaalsete 32-realiste X-800 tarnimist. Sony võttis vastu digitaalse 24-realise PCM-3324. Algne 44,1/48 kHz 16-bitine PCM-3324 kaalus 200 kg, selle maksimaalne salvestusaeg oli 65 minutit ja seda sai lihtsalt sünkroonida 48-realiseks tööks.

Analoogmitmerealine salvestussüsteem

Analoogmitmerealise salvestussüsteemi lindi laiused olid 1/4, 1/2, 1 ja kaks tolli, kusjuures kahe tollise lindi laius oli professionaalseks kasutamiseks. Analoogsalvestuse suurim eelis on selle soe helikvaliteet. Soojust kasutatakse tavaliselt magnetilise salvestusprotsessiga kaasnevate moonutuste kirjeldamiseks. Moonutusi mõõdetakse protsentides ja 16-bitine digitaalsalvestis võib pakkuda moonutusi umbes 0,01% või vähem. Analoogsalvesti puhul suureneb näitaja vastavalt sellele, kui suur nivoo lindile määratakse. Seega säilib kontroll, kui palju moonutusi lindile tekib või mitte. Tavaliselt salvestatakse sellisel nivool, mis tekitab kõige valjematel kohtadel umbes 1% moonutusi. Mitmerealisel lindil on võimalik kasutada rohkem moonutusi kui stereolindil, mistõttu tuleb olla veidi ettevaatlik ja tähelepanelik.

Digitaalne mitmerealine salvestussüsteem

 

Digitaalsed mitmerealised salvestussüsteemid loodi 1970ndate lõpus, kuigi neis oli endiselt kasutusel spetsiaalselt valmistatud lint. Firma Alesis tutvustas 1990ndate alguses digitaalset kaheksa reaga salvestajat ADAT ning turule hakkas järjest enam lisanduma ka teisi digitaalseid mitmerealisi salvestajaid tootjatelt nagu Tascam, Roland, Yamaha ja Korg. Mitmerealine lintmasin salvestab mitu rida magnetlindi peale. Nii analoogmitmerealised salvestid kui ka osa digitaalseid mitmerealisi süsteeme salvestavad avatud rulliga lindile. Paraku on sellised seadmed ja lindid kallid. Odavamad on aga modulaarsed digitaalsed mitmerealised salvestid (MDM), mis salvestavad heli kassettidele. Iga modulaarne mitmerealine salvesti sisaldab kaheksat rida. Kui kombineerida mooduleid, tekib võimalus salvestada sünkroonis 16, 24 või enam rida.

Arvutipõhine mitmerealine salvestus (DAW)

 

Esimene tarkvarapõhine digitaalne mitmerealine salvesti ilmus 1990. aastal, see oli teerajaja Pro Toolsile ja Cubase Audiole 1991. aastal. Olgugi et ridade arv ei olnud tol hetkel suur ja praeguse ajaga on seda võimatu võrrelda, siis 1990ndate lõpus oli reaalne võimalus salvestada juba 32 reaga. Tehnoloogia arenguga kasvas arvutite võimsus ja riistvarakulud langesid, tänu sellele muutus tarkvarapõhine mitmerealine salvestus odavamaks ja projektis saadaolevate heliradade arv ei olnud lõpuks piiratud.

Mitmerealise salvestusega saab mitu instrumenti (ja vokaali) salvestada ükshaaval või samal ajal üksikutele ridadele. See võimaldab salvestatud materjalile juurde pääseda, seda töödelda ja manipuleerida soovitud tulemuse saavutamiseks. Tänu digitaalse salvestuse edusammudele on rea sisse- ja väljalõikamine suhteliselt lihtne, see tähendab, et ainult teatud loo lõiku on võimalik sujuvalt uuesti salvestada.