Laokohaõigus
Laokohaõigus on keskajal mõnel linnal olnud õigus nõuda mingis kindlas suunas sõitvatelt kaupmeestelt, et need oma kaupu selles linnas müügiks pakuksid või linna veovahenditele ümber laadiksid.
Laokohaõiguse andis harilikult maaisand, kuid näiteks Tallinn, Riia ja Pärnu said Novgorodi laokohaõiguse Hansa Liidult.
1561 kinnitas Rootsi Tallinna privileegid, sealhulgas laokohaõiguse. Peale selle andis Rootsi Narvale kogu Venemaa-suunalise kaubanduse laokohaõiguse, mis kehtis Liivi sõja lõpuaastatel 1581–84 ja aastast 1643. 1588 sai Tartu Poola kuningalt Zygmunt III-lt Pihkva laokohaõiguse.
Laokohaõigus minetas tähtsuse 18. sajandil. Tallinna laokohaõigus kinnitati uuesti 1826, aga see jäi sümboolseks teoks, mida rakendama ei hakatud.
Viited
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Laokohaõigus, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.