Külvikord

Kultuuride süsteemikindel paiknemine ruumiliselt ja järgnemine üksteisele ajaliselt kindlal maa-alal moodustabki külvikorra.

Põllukülvikorrad – peamiselt teraviljakallakuga külvikorrad, kus kasvatatakse ka heintaimi, rapsi ja rühvelkultuure.

Rohumaa külvikorrad – nende ülesanne on toota peamiselt loomadele sööta (niidu- ja karjamaakülvikorrad).

Eriotstarbelised külvikorrad – tegeletakse kas seemnekasvatuse, köögiviljakasvatusega, kultuuridega mille kasvatamise tehnoloogia erineb oluliselt tavaliste põllukultuuride agrotehnikast.

Hästi kavandatud külvikord muudab maa nii tootlikumaks kui ka keskkonnasäästlikumaks. See parandab põllumajandusettevõtte finantsilist elujõulisust, suurendades tootlikkust ja vähendades samal ajal kemikaalide sisendkulusid. Külvikordade peamised eelised on:

• Parem mulla viljakus ja struktuur
• Haiguste tõrje
• Kahjuritõrje
• Umbrohutõrje
• Pinnase orgaanilise aine suurenemine
• Erosioonitõrje
• Parem bioloogiline mitmekesisus
• Suurenenud saagikus
• Täpploendi liige
• Vähenenud kaubanduslik risk

Edukas külvikord eeldab teie talule sobivate põllukultuuride valimist. Erinevatel kultuuridel on erinevad valguse, vee, toitainete, õhu ja temperatuuri nõuded ning seetõttu peab külvikord tagama, et iga põllukultuuri puhul rahuldatakse kõik põhivajadused.

Külvikordade kavandamisel tuleks arvestada:

• Milliseid põllukultuure talus juba kasvatatakse ja müüakse.

• Vajalike vahendite olemasolu. Valige põllukultuurid, mille külvi- ja koristusseadmeid on juba olemas.

• Arvestada tuleks mulla omaduste ja kliima tingimustega, nagu mulla füüsikalised, keemilised ja bioloogilised omadused, mulla üldine viljakus, sademed, temperatuur ja kahjurite esinemine. Hea külvikord sobib maa looduslike tingimustega.

• Põllukultuuride tüübid. Külvikord peaks olema kujundatud üksteist täiendavate põllukultuuride tüüpidega. Näiteks teravilja täiendavad kaunviljad. Külvikorra eelised ei ole nii tugevad, kui järjest kasvatatakse erinevaid sama tüüpi põllukultuure (näiteks kasvatatakse vaheldumisi kahte erinevat teravilja).

• Saagi juurte tüüp. Mõnel põllukultuuril on tugevad juured, mis on võimelised tungima sügavale mulda. Neid kultuure on hea kasvatada tihendatud pinnasel, kuna nende juured parandavad mulla struktuure, poorsust ja muid füüsikalisi omadusi. Nad ammutavad toitaineid ka mullaprofiili sügavusest, tehes need kättesaadavaks järgnevatele madalate juurtega põllukultuuridele.

• Vajadus parandada mullaviljakust. Kaunviljad kinnitavad mullas lämmastikku, muutes selle kättesaadavaks järgnevatele põllukultuuridele. Lämmastikku siduvad põllukultuurid sobivad ideaalselt enne lämmastikku nõudvatele põllukultuuridele või pärast lämmastikku nõudvaid põllukultuure lämmastiku taseme taastamiseks.

• Maa kaitsmine erosiooni eest. Kattekultuurid kaitsevad maad põllukultuuride vahelise erosiooni eest ning parandavad mulla struktuuri ja pärsivad umbrohtu.

• Sügavajuurelisi taimi tuleks kasvatada vaheldumisi madalajuursete kultuuridega. Seda tüüpi rotatsioon parandab mulla struktuuri ja kuivendusvõimet.

• Lämmastiku nõudvad põllukultuurid tuleks kasvatada kohe pärast lämmastikku siduvaid kultuure.

• Suure juurte biomassiga taimi saab kasvatada vaheldumisi madala juurte biomassiga taimedega.

• Väga kiiresti kasvavaid põllukultuure nagu buck-nisu, päikesekanep ja redis tuleks kasvatada vaheldumisi aeglaselt kasvavate põllukultuuridega nagu talinisu ja punane ristik.

• Aeglasekasvulised põllukultuurid on umbrohtude suhtes haavatavamad. Seetõttu tuleks rotatsioonisüsteemis neid kasvatada kohe pärast umbrohtu pärssivaid kultuure, näiteks talirukist.