Köis

Köisi kasutatakse sidumiseks, kinnitamiseks ning jõu ja liikumise ülekandmiseks.

Köie läbimõõdu alampiiriks loetakse tinglikult 8 mm, peenem toode on nöör. Merenduses kasutatavaid köisi ehk otsi nimetatakse vallideks. Köisi jätkatakse või parandatakse pleissimise teel. Eristatakse punutud ja keerutatud köisi.

 

Euroopas valmistati varasemal ajal köisi laialdaselt kodusel teel, kasutades selleks köieväntasid. Eesti taludes tehti veel 20. sajandi alguses suur osa oma tarbeks minevaid köisi käsitööna, peamiselt köiemeistrite poolt.

Köit on Eesti murretes üldiselt nimetatud ka veruk(as) ja vant, lisaks köuds ehk käuds (Tartu ja Võru murdes), nuor(a) (rannikumurdes), tropp, tross, tou, looper ja soring (saartel ja Lääne-Eestis) jne. Merendusega seotud köite kohta käivaid murdesõnasid on veel enam.

Köisi keerutatakse mitmes järgus: heide keerutamisel saadakse sõõre, mitme sõõrde kokkukeerutamisel kee, kolme või enama kee kokkukeerutamisel – köis. Punumisviisi määrab punutavate sõõrete arv (tavaliselt 3, 4, 6 või 8). Punutud köied venivad vähem kui keerutatud. Köie sõõrete tegemiseks kasutati köiepööra, keede tegemiseks ja köie kokkukeerutamiseks köieväntasid. Et keed enneaegu kokku ei keerduks, pandi nende vahele kolmetahuline puuklots, nn kutsikas ehk käpp, või nn köiekamm ehk köievabe. Köit valmistati harilikult kolmekesi, kummaski köievända otsas mees väntasid keeramas ning keskel kolmas, kelle käes oli köiekamm.

• Vaenuköis