Jänese Aasta: Arto Paasilinna romaan

See artikkel räägib romaanist. Hiina astroloogilise aasta kohta vaata artiklit Jäneseaasta.

aastal ilmunud romaan.

Eesti keeles on romaan ilmunud Sirje Kiini tõlkes 1995. aastal Loomingu Raamatukogus. Eesti NSV-s ei lubatud raamatut välja anda selle tegelase, nimismees Hannikaise tõttu, kes on president Kekkose elulugu uurides jõudnud järeldusele, et Kekkonen 1968. aasta paiku asendati "uue Kekkosega". Hiljem on raamat ilmunud ka läti, leedu, vene ja ukraina keeles (www.sks.fi).

Elus pettunud toimetaja Vatanen korjab üles liiklusõnnetusel vigastatud jänesepoja ning satub koos temaga rännates järgneva aasta jooksul kõikvõimalikesse sekeldustesse. Lõpuks ületavad Vatanen ja jänes karujahti pidades Nõukogude Liidu piiri, arreteeritakse ja loovutatakse Soome ametivõimudele, kes inkrimineerivad Vatasele kümneid kuritegusid ja seaduserikkumisi (sealhulgas abielurikkumine, hulkurlus, ilma loata metslooma pidamine, salaviina joomine, sõjasaagi omastamine ja vanarauaks müük, välisministeeriumi korraldatud õhtusöögil ilma kutseta osalemine, salaküttimine ja ebaseaduslik riigipiiri ületamine).

Minul, selle raamatu kirjutajal, on olnud ainulaadne õnn Vatast eeluurimisvanglas oleku ajal külastada; me pidasime pikki vestlusi, mille kohta ma tegin võimalikult täpseid ülestähendusi, ja nende põhjal olengi ma selle raamatu kirjutanud.

Mu mällu on talletunud pilt mehest, kes jättis paljuski sügavamõttelise, hea iseloomuga inimese mulje; igaveseks sööbisid mu mällu Vatase sõnad, kui meie viimane usutlus lõppes: “Sihuke on elu.”

Minu arusaamise kohaselt näitas Vatase isikulooline tegu, et ta on revolutsionäär, tõeline mässuline, ja selles peitus tema suurus. Kui Vatanen oma kõledas kongis hellalt jänest silitas, otsekui oleks ta olnud loomakese ema, siis teadsin, mida inimlik ühtekuuluvustunne võib korda saata. Mäletan hetki, mil Vatanen vaatas niiske pilguga kivist vanglaseina, ja mind vaevas ebamäärane tunne, et mitte miski ei või takistada seda õnnetusse olukorda aetud meest veel kord näitamas[t?] kogu oma olemuse sügavaimat jõudu.

Kui see raamat oli juba trükikotta minemas, toodi otse vanglast mu töötuppa ratsakäskjala poolt kohale toimetatud kiirtelegramm: Vatanen ja jänes olid põgenenud!

• Kirjandusblogi sissekanne, 31. juuli 2011