Jumalatõestus on argument selle kasuks, et Jumal on olemas.
Aegade vältel on pakutud välja palju jumalatõestusi.
Kui kujutleme suurimat võimalikku objekti, siis selline objekt on meie vaimus. Aga sellest veel suurem objekt oleks selline, mis lisaks veel eksisteerib. Seetõttu peab suurim võimalik kujuteldav objekt olema tingimata ka päriselt olemas. See objekt ongi Jumal.
Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.
Kõigel on algpõhjus, universumi algpõhjus on Jumal.
Universumi suur korrapära näitab, et universumil pidi olema intelligentne kavandaja, kes on Jumal.
Loogika, teadus, eetika ja teised head asjad on mõttetud, kui Jumalat ei ole; järelikult peavad Jumala olemasolu vastased argumendid olema vastuolulised.
Inimestel on teisigi aluseid Jumalasse uskumiseks. Näiteks väidavad paljud, et nad on oma elus Jumala kohalolu otseselt tajunud. Mõned kirjutavad Jumala arvele oma tugevaid emotsioone või rabavaid taipamisi pärast palveid ja jumalateenistusi. Mõned kirjutavad Jumala mõju arvele sündmuste arengut oma elus ja hämmastavaid kokkusattumusi. Tugevaid emotsioone, hämmastavaid kokkusattumusi ja rabavaid taipamisi on ka ateistidel, kuigi need ei ole seotud palve ega jumalateenistusega.
Immanuel Kant jõudis järeldusele, et Jumala olemasolu ei saa ei tõestada ega ümber lükata.
Jumalatõestuste teoloogilise staatuse üle on vaidlusi ka usklike seas. Kristlikus traditsioonis on kaks vastandlikku seisukohta. Katoliku kiriku katekismus väidab Aquino Thomasest lähtuvas tomistlikus traditsioonis, et katoliku kiriku õpetuse järgi saab Jumala olemasolu ratsionaalselt tõestada. Sarnane seisukoht on ka paljudesse teistesse konfessioonidesse kuuluvatel kristlastel. Teiselt poolt, paljudel usklikel on vastupidine seisukoht. Nad märgivad, et kristlik usk õpetab lunastust usu läbi ning see usk on kindel lootus Jumala ustavusele, millel on vähe pistmist uskliku võimega mõista seda, millele ta lootuse paneb. Teiste sõnadega, kui kristlik teoloogia on tõene, siis ei ole Jumala olemasolu kunagi võimalik tõestada ei empiiriliselt ega filosoofiliste argumentidega. Selle seisukoha äärmuslik variant on fideism, mille kohaselt usk on lihtsalt tahe uskuda ning mis väidab, et kui Jumala olemasolu oleks mõistusega tõestatav, siis oleks usk Tema olemasolusse ülearune.
Hegel ütleb "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§ 2, märkus), et metafüüsilised jumalatõestused ei ole Jumala olemasolu uskumiseks ja selles veendunud olemiseks vajalikud, nii nagu toidu loodusteaduslikud määratlused ei ole vajalikud söömiseks. Usu ja veendumuseni viib mittefilosoofiline mõtlemine.
On ka mitmeid Jumala olemasolu vastaseid argumente. Neist kõige tuntum on kurjuse probleem. Kui eeldada, et on olemas nii Jumal kui ka kurjus, siis järeldub paratamatult üks kolmest:
Tsitaadid Vikitsitaatides: Jumalatõestus |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Jumalatõestus, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.