Harilik Pakslaup: Kalaliik

Looduslik algne asuala on Hiinas ja Ida-Aasias, Amuuri jõgikonnast põhjas kuni Xi Jiangi jõe suudmeni lõunas. Kuigi liik oma looduslikul asualal on hinnatud ohulähedaseks, on neid praeguseks laialdaselt asustatud erinevatele mandritele, kus nad on hästi kohanenud ja paiguti muutunud invasiivseks.

Harilik pakslaup
Kaitsestaatus
Ohulähedane  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Karpkalalised Cypriniformes
Sugukond	Karpkalalased Cyprinidae
Perekond	Pakslaup Hypophthalmichthys
Liik	Harilik pakslaup
Binaarne nimetus
Hypophthalmichthys molitrix Richardson, 1845

Harilik pakslaup on laia, külgedelt kokkusurutud kehaga. Noorelt läikiv-hõbedane, vanemana muutub selg rohekaks, kõhupool jääb hõbedaseks. Keha on kaetud väikeste soomustega, pea ja lõpuskaaned soomusteta. Pea on väga suur, kuni kolmandik kehapikkusest. Suu on suur ja ülaseisune, ilma hammasteta, paikneb silmast ülalpool. Karplastele omaselt on neil neeluhambad. Silmad paiknevad väga ees ja on kergelt alla suunatud.

Pakslaupa on raske segi ajada teiste karplastega tema silma suuruse ja ebatavalise paiknemise tõttu. Enim sarnaneb ta jämepeaga (Hypophthalmichthys nobilis), kellest eristub väiksema pea ja ülaseisuse suu poolest ning kehal puudub jämepeale omane tumedatähniline muster.

Pakslauba mõõdud varieeruvad suures ulatuses, enamasti jääb pikkus vahemikku 10–30 cm aga võivad kasvada ka kuni 100 cm ja kaal võib ulatuda kuni 27 kg. Suurimad registreeritud mõõdud on 120 cm, 50 kg ja eluiga 20 aastat.

Pakslaup elab peamiselt magevees, parasvöötmest (6 – 28 °C) kuni subtroopilise kliimaga piirkondadeni. Neid leidub tavaliselt suurte jõgede aeglase vooluga jõeosades, suurtes järvedes ning veehoidlates. Pakslaup on bentopelaagiline, toitub põhja lähedal, aga ka avavees ja veepinna lähedal. Nad taluvad nii riimvett (kuni 12 promilli) kui ka väikest lahustunud hapniku sisaldust (3 mg/l).

Pakslaubad on filtreerijad, toitudes peamiselt fütoplanktonist. Eriliselt spetsialiseerunud lõpuspiide süsteem võimaldab neil veest eraldada ka kõige väiksemaid organisme vahemikus 8–100 mikromeetrit. Samas vaid väga väike osa nende toidust koosneb zooplanktonist ja detriidist. Toituvad peamiselt madalas (0,5–1 m) ja soojas (üle 21 °C) aeglase vooluga või seisvas vees. Vastsed ja väikesed maimud toituvad zooplanktonist. Üle 1,5 cm pikkused isendid toituvad vaid fütoplanktonist.

Oma looduslikul asualal saavutavad pakslaubad suguküpsuse 4–8 aastaselt, Põhja-Ameerikas on registreeritud aga suguküpsust ka juba kaheaastastel isenditel. Täiskasvanud emane võib kudeda kuni 5 miljonit marjatera aastas.

Kudemine toimub jõgede ülemjooksul, jõe kärestikulises osas, kruusa- või liivapõhjal. Kevadel ja suvel, kui veetemperatuur tõuseb vahemikku 22–28 °C, koevad emased pakslaubad oma marjaterad veepinnalähedases kihis, kus need seejärel viljastatakse mitme isase poolt. Viljastatud marjaterad jäävad vette hõljuma ja liiguvad allavoolu üleujutatud aladele, kus need seejärel settivad põhja ja jäävad sinna koorumiseni. Marjaterad vajavad veesambas hõljumiseks voolukiirust ligi 70 cm/s ja voolava jõelõigu pikkust vähemalt 100 km.

Pakslaubad tegutsevad enamasti parves ja on aktiivsed päevasel ajal, vältides seeläbi kisklust.

Kala käitumuslik iseärasus on see, et müra (nt paadimootori mürin) või kolina peale hüppab ta veest välja. Hüpe võib olla 2,5–3,5 m kõrgune ning maailmas on tulnud ette õnnetusi, kui pakslaubad on põrganud kokku veesuusatajate või skuutrisõitjatega.

Liiki on asustatud Põhja-Ameerikasse ja paljudele teistele mandritele eesmärgiga vähendada fütoplanktoni vohamist eutrofeerunud veekogudes aga ka inimtoiduks.

Hiinas kasvatatakse peamiselt tiikides juba vähemalt 2000 aastat, lisaks veekogude seisundi parandamisele on ta Aasias ka hinnatud toidukala, liha on väherasvane ja maitsev. Kasvatusmahult on pakslaup maailmas valgeamuuri järel teisel kohal. 2013. aastal oli toodangu mahuks 4,6 miljonit tonni, valdav osa sellest Hiinas. Väljapüük looduslikest veekogudest oli 2013. aastal 18 202 tonni, peamiselt Iraanis.

Ka Eesti veekogudesse on pakslaupu eelmisel sajandil asustatud, kuid meie oludes nad looduslikult ei paljune. Vahel harva tabatakse siiski mõni ilmselt kasvatustest vabaks pääsenud isend. Pärnu lahest saadi näiteks 2005. aastal kätte ligi meetrine pakslaup. Pakslaupa on kasvatatud Härjanurme kalatalus tiigipidajatele asustusmaterjaliks planktoni kontrolli eesmärgil, vähesel määral ka kaubakalaks.

Oma looduslikul elualal on liik hinnatud ohulähedaseks. Peamisteks ohuteguriteks on elupaikade ja sigimisalade kadu ja kvaliteedi halvenemine, mida põhjustavad paisutamine, reostus ja ülepüük. Populatsiooni arvukuse vähenemine on eriti märkimisväärne Hiina territooriumil paiknevates elupaikades.