Harilik Kopsusamblik

Harilik kopsusamblik on suur, lehtja keha ehk tallusega epifüütne samblik. Ta koosneb kottseenest, mis on sümbiootilises suhtes nii rohevetika kui ka tsüanobakteriga. Tsüanobakteri kogumikud paiknevad sageli talluse alumisel pinnal ja on silmatorkavamalt tumedamad kui talluse ülejäänud pind.

Kopsusambliku talluse diameeter on enamasti 5–15 cm. Üksiku hõlma laius jääb vahemikku 1–3 cm ja pikkus on kuni 7 cm. Märjana on kopsusambliku tallus pealt säravroheline ja nahkjas, kuid kuivades muutub paberitaoliseks ja pruuniks. Ülapoolel on tallus roidelise ja lohkliku mustriga, millele vastab talluse valkja ja viltja pinnaga alapoole võrkjas muster. Talluse kinnitamiseks on samblikul ritsiinid.

Liigile iseloomulike kandilise kujuga talluse hõlmade servades ning roiete peal asuvad mittesugulise paljunemise vahendid – soreedid (väikesed terakeste kogumikud) ja isiidid (talluse väljakasved), kuid tallus võib vegetatiivselt paljuneda ka tallusetükikeste abil. Suguline paljunemine toimub kotteoste ehk askospooride kaudu, mis tekivad eoskottides ehk askustes. Need paiknevad omakorda lihheniseerunud seene viljakehades – askoomides. Kopsusambliku viljakehad on kettakujulised ja oranži värvi, asudes talluseribide peal.

Kopsusamblik sisaldab suurel hulgal samblikuaineid, millest valdav on norstikthape. Norstikthape kuulub depsidoonide rühma. Depsidoonid on üks paljudest samblikuainete rühmadest. Depsidoonid on samblikele kaitseks taimtoiduliste loomade eest. Lisaks hapetele kuuluvad tema koostisse ka mitmed karotenoidid, näiteks alfakaroteen ja beetakaroteen. Sambliku koorkiht sisaldab melaniini, mis kaitseb fotobionti UV-kiirguse eest.Melaniini pigmentide süntees samblikes suurendab reaktsiooni intensiivistunud päikesekiirgusele. Seetõttu on varjuga kohanenud, kuiva õhuga piirkondades elavate samblike tallused rohekashallid. Otsese päikesevalgusega paikades elavate samblike tallused on aga tumepruunid. Selline kohastumus aitab kaitsta fotosümbiont D. reticualata't, kuna ta ei talu üldiselt suurtes kogustes valgust. Veel sisaldab liik steroide, näiteks ergosterooli ja episterooli.

Kopsusamblik eelistab kasvada lehtpuutüvedel, mõnikord harva ka okaspuudel. Sarnaselt veel mitme lehtsamblikuliigiga kinnitub tallus substraadile lõdvalt. Eestis on kopsusamblikku leitud sagedamini haava-, tamme-, jalaka- ja sarapuutüvedelt, okaspuudest aga kuuselt. Kasvukohtadest eelistab kopsusamblik laialehelisi metsi, kuuse-segametsi, lodumetsi, puisniitusid, vanu parke, kuid võib esineda ka rabastuvates metsades. Eelistab see kasvada jämedatel puudel, kuid kopsusamblikku võib leiduda ka noorematel puudel ja kividel. Eestis on seda registreeritud 17 puuliigilt. Eelkõige eelistab ta puid, mille pH on üle 5, näiteks harilikku saart ja harilikku tamme.

Kopsusamblik on laia levikuga liik, esinedes nii Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas kui ka Aafrikas, eelistades niiskeid elupaiku, eriti mereäärseid alasid. Põhja-Ameerikas on harilik kopsusamblik teistest perekonna liikidest kõige tavalisem.

Harilik kopsusamblik on Eestis ebaühtlaselt levinud, kasvades eelkõige metsades, kuid ka poollooduslikes kooslustes, näiteks puisniitudel ja vanades parkides.

Harilik kopsusamblik on iseloomulik liik Euroopa vanade laialehiste metsade samblikukooslustele. Seetõttu kasutatakse teda laialdaselt looduskaitselise väärtusega metsade indikaatorliigina. Paljudes Euroopa riikides (Ungari, Poola, Saksamaa, Šveits, Taani jt) on see samblikuliik õhusaaste või sobivate metsade puudumise tõttu kas hävinenud või on tema arvukus tugevasti langenud. Eestis kuulub harilik kopsusamblik kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse ja punase nimestiku tähelepanu vajavate liikide kategooriasse. Liigi suurim teadaolev leiukohtade tihedus jääb Kirde- ja Edela-Eestisse. Ülejäänud 12 Eesti maakonnas varieerub leidude arv üldkogumist 0,5–6%. Liigi leidudest on 86% pärit looduskaitsealadelt, rahvusparkidest või vääriselupaikadest. Samas, 81% ajaloolistes leiukohtades (teada perioodil 1897–1992) on harilik kopsusamblik ilmselt hävinud, kuna neist kohtadest puuduvad uuemad leiud. Näiteks on liik hävinud Tallinnas ja Tartus ja nende linnade lähiümbruses ning Kesk- ja Lõuna-Eesti parkides, mis on ümbritsetud põllumajandusmaastikuga. Aastatel 1993–2010 hävis puistu lageraiete tõttu 6% hariliku kopsusambliku kasvukohtadest ning 19% liigi kasvukohtadest on ohustatud, kuna metsaosa, kus samblik kasvab, piirneb vähemalt kahest küljest lageraielankidega. Hävinud kasvukohtadest 40% ja enamik ohustatutest on Ida- ja Lääne-Virumaa metsade vääriselupaigad.

Kopsusambliku pind meenutab kopsu kude ja seetõttu arvati vanal ajal, et ta on heaks abinõuks kopsuhaiguste vastu. Tänapäeval kasutatakse liiki rahvameditsiinis astma, uriinipidamatuse ja söögiisu puuduse korral. India traditsioonilises meditsiinis kasutatakse liiki verejooksu ja ekseemi korral ning Kanadas verise köha raviks. Harilikku kopsusamblikku on kasutatud ka kui antiseptilist vahendit haavade puhastamiseks.

Kopsusamblikuga saab lõnga oranžiks värvida ning liiki on kasutatud ka naha parkimisel, parfüümitööstustes ja koostisosana õlle keetmisel.