Emil Ludwig: Saksamaa kirjanik

jaanuar">25. jaanuar 1881 Breslau – 17. september 1948 Moscia, Ascona lähedal, Šveits) oli saksa kirjanik ja ajakirjanik, menukate biograafiate autor.

Ta sündis juudi perekonnas, õppis Breslau ülikoolis õigusteadust, reisis palju, tegutses I maailmasõja ajal sõjaajakirjanikuna. Algul kirjutas ta tähelepanuta jäänud näidendeid (ka värssdraamasid), romaane ja lühiproosat, kuid rahvusvahelist edu saavutas kahe maailmasõja vahel paljudesse keeltesse tõlgitud suurmeeste elulugude autorina: Goethe (1920), Bismarck (1921–26), Rembrandt (1923), Napoleon (1925), Wilhelm II (1925), Jeesus Kristus (1928), Michelangelo (1930), Abraham Lincoln (1930), Heinrich Schliemann (1932), Hindenburg (1935), Kleopatra (1937), Roosevelt (1938), Stalin (1945), Freud (1947).

Oma köitvalt kirjutatud elulooraamatutes püüdis ta vältida idealiseerimist ning avada suurmeeste inimlikke jooni, nende igapäevaelu, kirgi, nõrkusi ja pahesid; oli märgatavalt mõjutatud Sigmund Freudi psühhoanalüüsist.

Hitleri Saksamaal tema teosed keelustati ja neid põletati avalikult; ka saksa okupatsioonivõim Eestis 1941 keelustas tema raamatud. Teise maailmasõja ajal elas ta USAs ja elu lõpuaastatel Šveitsis.

Emil Ludwig intervjueeris mitmeid kuulsaid poliitikuid ja diktaatoreid (Mussolini, Atatürk, Masaryk).

13. detsembril 1931 vestles ta Jossif Staliniga, see oli Stalini esimene pikem intervjuu välismaalasele. Eesti keeles on jutuajamine avaldatud Stalini Teoste 13. köites (1952).

• "Rembrandt. Emil Ludvigi järele jutustanud Märt Laarman". Sari Noorusmaa elulookirjastik, nr 2, Eesti Õpetajate Liit, Tallinn 1926, 33 lk
• "Napoleon" (biograafiline romaan), I–II. Tõlkinud Olli Olesk. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1936–38; 2., parandatud ja täiendatud trükk: kirjastus Athena, Tallinn 1996