Eesti Vabaerakond

2015. aasta Riigikogu valimistel sai Eesti Vabaerakond 8,7% häältest, millega saadi Riigikogus 8 saadikukohta. 2019. aasta Riigikogu valimistel saadi 1,2% häältest, millega ei ületatud valimiskünnist.

Alates septembrist 2014 juhtis erakonda Andres Herkel, aprillist 2017 Artur Talvik, maist 2018 taas Andres Herkel, septembrist 2018 Kaul Nurm ning alates juunist 2019 Heiki Lill.

2020. aastal ühines Eesti Vabaerakond Elurikkuse Erakonnaga ja moodustati Eesti Tulevikuerakond.

Asutamine

 

MTÜ Eesti Vabaerakonna Algatusrühm asutati 2014. aasta jaanuaris. Esialgse teate kohaselt pidid selle looma MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik – Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL-ist) eraldunud organisatsioon – ja ühendus Parem Eesti, kuid viimase esindajad otsustasid algatusrühmast lahkuda. Asutav kogu, kus algatusrühm reorganiseerus erakonnaks, toimus 20. septembril 2014. Erakonna esimeheks valiti Andres Herkel; kümneliikmelisse juhatusse Külliki Kübarsepp, Jaanus Ojangu, Kalle Pilt, Märt Meesak, Aimar Altosaar, Jüri Saar, Lii Ramjalg, Kristo Krumm ja Emil Rutiku. Kuna Vabaerakonnaga liitus palju IRL-i Isamaaliidu tiiva esindajaid, kes polnud rahul Res Publica tiiva domineerimisega parteis, on politoloog Allan Sikk Vabaerakonda kirjeldatud kui osaliselt IRL-i järglast ja osaliselt täiesti uut parteid. Vabaerakonna moodustamisele aitasid kaasa Erakonnaseadusesse sisse viidud muudatused, mis võimaldasid partei registreerida 500 (varem 1000) liikme olemasolul ja suurendasid parlamendiväliste parteide riiklikku rahastamist. Politoloog Anu Tootsi arvates tõi Vabaerakonna loomine kaasa IRL-i nõrgenemise.

Erakonna põhiloosungiks valiti "Anname riigi rahvale tagasi!". George Lakoffi metafooriteooriat kasutava Madis Ligema hinnangul sisaldab see loosung metafoori "Minevikus oli parem", mis läheb vastuollu progressiivse ja jätkusuutliku suundmetafooriga "Sündmustekäik on liikumine edasi". Proovides minevikku taastoota, ei ole selline kampaanialoosung Lakoffi järgi jätkusuutlik. Ligema kirjeldab seda ka emotsionaalse loosungina, milles räägitakse rahva nimel ning vastandatakse rahvast ja riiki, olles nõnda ka populistlik. 2015. aasta valimistele läks erakond peasõnumiga "Aru pähe!", mis oli inspireeritud erakonna nimekirjas kandideeriva Peeter Volkonski laulust ja viitas kandidaat Krista Aru nimele. Madis Ligema kirjeldas seda loosungit fastsineerivana ja selles sisalduvat informatsiooni konnotatiivsete tähenduste rohkuse tõttu neutraalsena.

Riigikogus (2015–2019)

2015. aasta Riigikogu valimistel sai erakond 8,7% häältest, mis andis Riigikogus 8 kohta. Valituks osutusid Artur Talvik, Krista Aru, Jüri Adams, Andres Herkel, Andres Ammas, Monika Haukanõmm, Ain Lutsepp ja Külliki Kübarsepp.

Reformierakonna kutsel osaleti koos sotsiaaldemokraatide ja IRL-iga kõnelustel ühise koalitsiooni moodustamiseks, kuid varsti läbirääkimised Vabaerakonnaga katkestati. Reformierakond põhjendas otsust muuhulgas Vabaerakonna radikaalsete maksumuudatuste nõudmisega, mis vähendaksid Eesti inimeste sissetulekuid ja majanduse konkurentsivõimet. Andres Herkeli väitel oli tegelik Vabaerakonna välistamise peamine põhjus hoopis väärtuskonflikt, mis kõige selgemini avaldus Vabaerakonna ettepanekus vähendada erakondade ülemäärast riigipoolset rahastamist. Ka politoloog Vello Pettai meelest sai Vabaerakonna kaasamise takistuseks just erakondade finantseerimise küsimus.

2015. aasta juunis tõusis Vabaerakond TNS Emori küsitluse järgi 19% toetusega populaarsuselt teiseks Eesti parteiks. TNS Emori uuringuekspert Aivar Voog ütles, et ennast uueks jõuks poliitikas deklareerinud Vabaerakond pole paljude valijate jaoks oma usutavust kaotanud ja nad on alternatiiv rikutud mainega suurtele erakondadele. Madis Ligema meelest oli parteile positiivselt mõjunud tagasihoidlik hoiak Riigikogus ja meedias, kus puudusid negatiivsed uudised seoses Vabaerakonnaga tegemistega. Ligema arvates esitas Vabaerakond edukalt oma kujundit ja poliitikat ning ta ennustas neile samamoodi jätkates edu tulevastelgi valimistel, ehkki valitsuskoalitsiooni pääsemise järel oleks need šansid palju väiksemad.

2016. aasta jaanuaris avaldas politoloog Tõnis Saarts arvamust, et Vabaerakond ja IRL, olles end koos EKRE-ga positsioneerinud konservatiivsesse, venevastasesse nišši, võivad edaspidi sattuda keerulisse seisu, kui EKRE kehtestab seal sama edukalt kui seni oma mängureeglid ja pooltoonid kaovad. Ellujäämisvõimalusena nägi Saarts nihet liberaalsuse poole, nt rääkides avatud rahvuslusest selle sisulises võtmes, ehkki selles nišis on juba ees rahvuskonservatiivsuse ja liberaalsuse piiril balansseeriv Reformierakond, kes seda rolli usutavamalt esindab. Sellest tulenevalt prognoosis Saarts, et Vabaerakond või IRL või mõlemad lähitulevikus hääbuvad.

 

2017. aasta aprillis valiti Vabaerakonna esimeheks Artur Talvik. Juhatuse liikmeteks said Elo Lutsepp, Inna Rose, Liisa Ojangu, Andres Ammas, Andres Herkel, Jaanus Ojangu, Kaul Nurm, Tõnu Teeveer, Urmas Ott ja Vahur Kollom.

Turu-uuringute AS-i küsitlustes ületas Vabaerakonna toetus viimast korda 5% valimiskünnist augustis 2017. Sotsioloog Juhan Kivirähk seletas Vabaerakonna reitingut sellega, et neid polnud näha 2017. aasta kohalike valimiste kampaanias, kuna ei kandideeritud mitte partei nime all, vaid valimisliitudes. Samamoodi põhjendasid partei populaarsuse langust ka vabaerakondlased Artur Talvik ja Andres Ammas. Kiviräha arvates võis Vabaerakonnalt toetajaid võtta sama valijaskonna pärast konkureeriv IRL, kes oli valimiskampaania ajal silmatorkavam.

2017. aasta detsembriks oli Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi nende toetus langenud 3% peale. Vabaerakonna suurimaks probleemiks ja veaks pidas Tõnis Saarts seda, et ajaks, mil nende kui uue protestipartei toetus paratamatult langema hakkas, ei oldud selgelt defineeritud maailmavaadet ja ideoloogiat, mida nad esindavad, ega üles ehitatud partei organisatsiooni. Polnud kujunenud ka oma püsitoetajate tuumikut ega karismaatilist liidrit. Saartsi sõnul järgneb sellises olukorras tavaliselt erakonna kadumine ja edukad järgmised valimised oleks poliitikateaduste seisukohast lausa uurimist väärt kurioosum. Saartsi arvates üritas Talvik Vabaerakonnast kujundada sotsiaalset liikumist, mitte erakonda, kuid selle jaoks olnuks vaja suuremat hulka inimesi köitvat protestinarratiivi, mida Vabaerakonnal aga polnud. Nii jäi tema meelest Vabaerakonnal loota ainult tugevale teistest eristuvale kampaaniale, oma peakonkurentide, eelkõige IRL-i ja sotside nõrkusele ning sellele, et mängu ei tule uusi tegijaid roheliste ja eriti Eesti 200 näol, kes võtaks endale samasuguse värske protestipartei rolli, mida Vabaerakond 2015. aastal etendas, ja püüaks samu parempoolseid, haritud ja kriitilisi valijaid.

2018. aasta mais valiti uueks partei esimeheks Andres Herkel ja juhatuse liikmeteks Lii Ramjalg, Monika Haukanõmm, Jaanus Ojangu, Jüri Adams, Kaul Nurm, Vahur Kollom, Ain Ostra, Enn Meri, Elo Lutsepp ning Vello Väinsalu. Endine esimees Artur Talvik astus erakonnast välja. Talviku sõnul hakkasid parteikaaslased tema vastu töötama ja erakonnas olemine muutus ebameeldivaks. Jüri Adamsi sõnul sai aastaga selgeks, et "erakonna juhiks ebasobivamat inimest ei anna välja mõelda" ja ta võrdles Talviku erakonna etteotsa valimist endale kuuli pähe laskmisega. Adamsi meelest algas parteis Talviku tulekuga imejuhi ootus ja hakati alahindama süstemaatilise poliitilise töö vajadust.

2018. aasta septembris valiti partei erakorralisel üldkoosolekul esimeheks Kaul Nurm ja juhatuse liikmeteks Elo Lutsepp, Andres Herkel, Vahur Kollom, Märt Läänemets, Jüri Adams, Ain Ostra, Enn Meri, Ants Erm, Neeme Kuningas ja Raivo Kokser.

Parlamendiväline partei (alates 2019)

2019. aasta parlamendivalimistel jäi Vabaerakond 1,2% häältega valmiskünnise alla ja kohti Riigikokku ei saanud. Valimisringkonnas nr 11 kandideerinud erakonna esimees Kaul Nurm sai 222 häält. 2019. aasta mais alustas Vabaerakond kõnelusi Eestimaa Rohelistega eesmärgiga teha koostööd järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel.

2019. aasta juunis valiti uueks partei esimeheks Heiki Lill ja juhatuse liikmeteks lisaks Lillele Märt Läänemets, Kati Kongo, Vahur Kollom ja Arvet Lindström. 2019. aasta oktoobris, kommenteerides partei liikmete arvu vähenemist ja sellest tulenevat likvideerimisohtu, ütles Heiki Lill, et teiste erakondadega ühinemist ei plaanita ja järgmistele kohalike omavalitsuste valimistele tahetakse minna oma nimekirjadega.

2020. aasta jaanuaris kogunenud Vabaerakonna esinduskogul arutati erakonna sundlõpetamise ohu tõttu ka ühinemist teiste parteidega ja nähti seda ühe võimaliku tulevikuvariandina. Mais tegid Vabaerakonna ja Elurikkuse Erakonna juhatused oma parteide liikmetele ettepaneku uue nime all ühineda. Ses osas peeti läbirääkimisi ka Eestimaa Rohelistega, kes otsustasid siiski eraldi parteina jätkata. Juulis andis Vabaerakonna esinduskogu juhatusele volituse ühinemiskõnelustega jätkata. 7. augustil 2020 kirjutasid Eesti Vabaerakonna ja Elurikkuse Erakonna juhatused alla ühinemislepingu. 20. augustil 2020 kinnitasid ühinemise ka mõlema erakonna üldkogud ja sellega loodi Eesti Tulevikuerakond.

Anu Toots on Vabaerakonda kirjeldanud pehme liini konservatiividena ja postpoliitiliste populistidena Tõnis Saartsi hinnangul paistab Vabaerakond paigutavat end rahvuskonservatiivsesse nišši, leides samas, et nad pole suutnud oma maailmavaadet selgelt defineerida. Politoloog Martin Mölderi sõnul on Vabaerakonna poliitilist profiili suhteliselt raske määratleda, kuna nende teemad on varieerunud patriotismist kuni kodanike ühiskonnaellu kaasamise ja valitsuse avatuseni. Partei toetajaskonna moodustasid Mölderi sõnul ennekõike linnas elavad ja paremal järjel valijad, kes tundsid, et vanad parteid ei esinda neid piisavalt ja nende poliitika tegemise viis on vastuvõetamatu.

Vabaerakonna keelekasutust ja imagoloogiat analüüsinud Madis Ligema arvates on Vabaerakond kasutanud erinevaid vastuolulisi traditsioonilisi ideoloogiaid, mida nad omavahel oskuslikult (kas ka teadlikult või mitte) kokku on seganud. Erakond on oma nime- ja sümboolikavalikuga jätnud ruumi erinevatele tõlgendustele. Ligema leiab, et partei sümboolika ja metafoorina mõjuva ‘vaba’-liite kasutus erakonnanimes võib jätta mulje, et tegu on Eesti kontekstis liberaalse erakonnaga, kuid tegelikult on otsused ning teesid omased rahvusterviklikule konservatismile.

2015. aasta Vabaerakonna programmi kohaselt olid partei peamised väärtused vabadus, avatus, alalhoidlikkus, rahvuslus, usaldus, hoolivus ja vastutustunne. Lubati vähendada valitsemiskulusid, "lõpetada asendustegevused riigiasutustes" ja "vabastada omavalitsused parteide diktaadist". Üheks peamiseks nõudmiseks oli vähendada riigi rahalist toetust erakondadele vähemalt poole võrra. Selle nõudmise toetuseks algatatud pöördumisele koguti ligi neli tuhat allkirja. Vabaerakond on 2012.–2013. aasta Rahvakogu demokraatlikke ettepanekuid ära kasutades kutsunud üles läbi viima demokraatlikke reforme nagu nt valimiskampaania kulude piiramist. Nii on Allan Siku hinnangul Vabaerakonnal uudsusele ja süsteemivastastele reformidele rõhuvatele parteidele iseloomulikud tunnusjooned.

2015. aasta oktoobris võttis Vabaerakonna esinduskogu vastu poliitilise manifesti, mis määratles parteid "XXI sajandi rahvameelse eduerakonnana". Esimees Herkeli sõnul osutab see nii Jaan Tõnissoni poliitilisele pärandile kui ka traditsioonilisel ideoloogiaskaalal paremtsentrisse paigutumisele, rõhutades samas omaalgatuslikkust ja poliitika rohujuuretasandi olulisust. Järgmise partei esimehe, Artur Talviku sõnul nimetati Vabaerkonna sees oma ilmavaadet "vabakonservatismiks". 2020. aasta jaanuari Vabaerakonna eestseisuse kogunemisel teatati, et "vabakonservatism" tähendab ühelt poolt "inimese- ja kodanikuvabaduste esiletõstmist", teisalt "alalhoidlikkust ning rahvus- ja loodushuvide olulisust". Parem-vasakpoolsuse skaalal väideti end paiknevat paremtsentris.

• Eesti Vabaerakonna poliitikud