Dacke-Vaenus

Vaenuse põhjusteks võib pidada Gustav Vasa tsentraliseerivat ja moderniseerivat poliitikat, mis pani talupoegkonnale senisest tunduvalt suurema maksukoormuse. Samuti oli enamikule konservatiivsest talupoegkonnast vastumeelne protestantluse juurutamine alates 1527. aastast. Just Smålandis oli katoliku kiriku toetus kõige tugevam ning kui kuningas sealt krikuvarasid konfiskeerima hakkas, tekkisidki seal peagi rahutused.

1542. aasta suvel puhkes Smålandis avalik ülestõus, maksu koguvad kuninga foogtid tapeti. Kuningas saatis mässuliste vastu armee oma naisevenna Gustav Olofsson Stenbocki juhtimisel, kuid see sai Nils Dacke poolt juhitud talupoegade käest lüüa. Tema pooldajate hulk kasvas seejärel plahvatuslikult ning rahutused levisid peagi naaberprovintsidesse ning isegi Taanisse. Nähes, et olukord on palju ohtlikum, kui Stockholmis esialgu arvati, sõlmis Gustav I Dackega sama aasta sügisel vaherahu. Viimase võimu all oli peaaegu kogu Småland ning ka osa seda ümbritsevatest aladest. Olulisemad kindlused olid siiski jäänud kuninga kätte.

Nähes Dacke suurt edu, kiirustasid Gustavi vastased seda ära kasutama. Katoliiklik Mecklenburgi hertsog Albrecht VII oli esimene, kes Dackega ühendust võttis ning pakkus ennast uueks Rootsi kuningaks, kes taastaks reformatsioonieelse olukorra. Sarnaseid pakkumisi tegid ka teied Põhja-Saksa katoliiklikud vürstid. Dacke lükkas aga kõik nende pakkumised tagasi, lootes Gustav Vasaga kompromissile jõuda. Samas algatas Gustav I protestantlikes ringkondades massiivse Dacke-vastase kampaania ja kutsus üles Saksa riike koguni Dacket ründama. Selleni asi siiski ei läinud, kuid Taani kuningas Christian III alustas tegelikult Dacke-vastast tegevust, sest temale kuuluva Skåne talupojad olid samuti rahutuks muutunud.

1543. aasta märtsis ründas Gustav I suurte vägedega Dacket ja saavutas tema vägede üle peagi võidu. Dackel endal läks korda põgeneda, kuid sama aasta suvel said kuninga väed ta Taani piiri peal siiski kätte ning lasid ta lahingus maha.

Ülestõusu mahasurumise järel karistas kuningas vastuhakanuid karmilt: ülestõusu juhid ja neid toetanud preestrid hukati, mässulised talupojad saadeti Soome sõjaväeteenistusse ja mässuliste käes olnud alad pidid maksma suuri trahve. Dacke-vaenus oli ilmselt kõige ohtlikum vastuhakk Gustav Vasa tsentraliseerimispoliitikale, kuid seejärel läks tal korda oma võimubaasi juba suuremate probleemideta kasvatada.