Džaiv

Tempo on 42–44 takti minutis.

Džaiv pärineb Ameerika Ühendriikide kaguosa mustanahaliste seast. On oletatud, et nemad jäljendasid seminoli indiaanlaste sõjatantsu liigutusi, tõenäolisemalt on aga tantsu juured Aafrikas. Tantsu nimi võib tuleneda wolofikeelsest sõnast jev, mis tähendab 'halvustama'. Ameerika Lõuna mustade slängis tähendas jive luiskamist, liialdamist, silmatorkava välimusega eset, marihuaanat ja seksuaalvahekorda.

1880. aastatel levis lõunaosariikide mustade seas tants nimetusega cake walk 'koogikõnd' – nimetus pärines tavast, et kook oli tantsuvõistlustel auhinnaks. Saatvaks muusikaks oli ragtime. Selline muusika ja tants said populaarseks ka New Yorgis ja Chicagos. 20. sajandi algul, kui valgete ühiskonna käitumisnormid muutusid vabamaks, võtsid valged üle mõned energilisemad tantsud, mida seni olid tantsinud vaid mustanahalised – yankee tangle, texas rag, fanny bump, funky butt, squat jt. Paljud tantsud olid loomanimelised, algselt ilmselt pantomiimilise iseloomuga: turkey trot, horse trot, eagle rock, crab step, buzzard lope, fish walk, camel walk, lame duck, bunny hop, kangaroo hop, grizzly bear, bunny hug. Kõiki neid tantse tantsiti 4/4 taktimõõdus sünkopeeritud rütmiga ragtime'i järgi. 1910. aastast alates hakati neid tantse tantsima järjest suvalises järjekorras; rõhuasetus läks sammudelt rütmile. Samal aastal sai menukiks Irving Berlini lugu "Alexander's Ragtime Band".

1920. aastatel arenes ragtime svingiks; tantsudest said populaarseks fokstrott ja tšarlston, 1926. aastal ka Detroitist pärinev black bottom. Samal aastal avati New Yorgis Harlemis Savoy tantsusaal, kus mängis Fletcher Hendersoni džässansambel. Tantsijad hakkasid kombineerima fokstrotti, tšarlstoni ja black bottom''it ning erinevaid "loomasamme" ja kohandama seda segu džässmuusikale. Sündis tantsustiil lindy-hop, mis hiljem sai tuntuks ka jitterbug'ina.^{[küsitav][viide?]}

Järk-järgult kujunes jitterbug'ist välja džaiv, mille põhisamm on kiire sünkopeeritud chasse (kõrvale-juurde-kõrvale) vasakule ja paremale, millele järgneb aeglasem samm taha ja keharaskuse tagasitoomine. Sammud tehakse päkkadel, keharaskus on toodud ette, puus liigub pool lööki pärast sammu. Chasse'd tehes on eespool olev jalg kõrgel päkal ning tagapoolne jalg tallal, mis loob "kaalutuse" illusiooni. Euroopas kirjeldas džaivi esimesena Londoni tantsuõpetaja Victor Silvester 1944. aastal.

Džaivist on välja kasvanud sving, bugi-vugi, b-bop, rock'n'roll, tvist, disko ja hustle.