Balti Jääpaisjärv

Järv eksisteeris viimase jääaja lõpus, ligikaudu 12 000–9600 aastat eKr ja oli üks tänase Läänemere kujunemisele eelnenud staadiume.

Pärast viimase jääaja ehk Weichseli jäätumise maksimumi (umbes 22 000–20 000 aastat eKr) alanud kliima soojenemine põhjustas Euroopa põhjaosa katnud jäämassiivi taandumise Skandinaavia mäestiku suunas. Jääserva ette tekkis umbes 12 000 aastat eKr sulavetest suur jahe mageveejärv, mis hõlmas praeguse Läänemere lõunaosa koos Soome lahe ja Laadoga järvega. Balti jääpaisjärve veepind oli kuni 25 m maailmamere tasemest kõrgemal.

Umbes 9600 a eKr oli mandrijää sedavõrra taandunud, et jääpaisjärvel tekkis Kesk-Rootsi kohal väljapääs ookeani (Billingeni katastroof). Selle tagajärjel langes veetase paarkümmend meetrit, ajutiselt võib-olla isegi alla tänapäevase taseme, ja Läänemere nõos kujunes riimveeline Joldiameri.

Radiosüsinikumeetodiga saadud ¹⁴C-aastate arvestuses eksisteeris järv umbes 12 000–10 300 aastat tagasi.