Harilik Artišokk

scolymus) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane taim.

Harilik artišokk
scolymus)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Astrilaadsed Asterales
Sugukond	Korvõielised Asteraceae
Perekond	Artišokk Cynara
Liik	Harilik artišokk Cynara cardunculus

Ainukesed söödavad osad artišoki juures on tema puhkemata õiepung ja seda ümbritsevad lihakad kandelehed ning õieraag. Artišokk on rikas bioaktiivsete ühendite poolest ning seda on kasutatud ka ravimtaimena näiteks kollatõve, seedehäirete ning neeru- ja maksahaiguste raviks. Arvatakse, et artišokk pärineb Vahemere piirkonnast.

Artišokk on diploidse kromosoomistikuga (2n = 34) mitmeaastane püstine rohttaim, mis võib kasvada kuni 2 m pikkuseks. Väliselt sarnaneb ta takja või ohakaga.

Vars on püstine ja võib kasvada üle ühe meetri pikaks.

Hallikasrohelised kaardus sulglõhised lehed võivad kasvada üle 70 cm pikaks. Eri sortide lehed võivad erineda üksteisest kuju, värvi kui ka pikkuse poolest.

Õievarre tipus asub ümar korvõisik, mille läbimõõt on 8–15 cm. Õieraag on laienenud nõgusaks või kumeraks lihakaks õiepõhjaks, millele kinnitub suur arv sinakaslillasid üksikõisi. Õisikut ümbritsevad rohekaslillad soomuseid meenutavad kandelehed, mis on alumises osas paksemad ja lihakamad ning peenemad tipu osas. Artišokk on putuktolmleja.

Viljadeks on lendkarvadega varustatud seemnised, mis levivad tuule abil.

 

 

Artišokki kasutati nii toiduks kui ka ravimtaimena juba vanade egiptlaste ja kreeklaste poolt. Pilte ja kujutisi artišokist on leitud egiptlaste savitahvlitelt kui ka altaritelt. Esimest korda kirjeldati artišokki 4. sajandil eKr Kreeka kirjaniku Theophrastose poolt. Rooma impeeriumis kasutati artišokki tema seedimist turgutava toime pärast ja delikatesstoiduna. Alates 16. sajandist arvati, et artišokist võib kasu olla ka maksahaiguste nagu kollatõve ravi puhul, lisaks peeti seda delikatessiks ning artišokki võis leida aadlike ja rikaste toidulaualt. Botaaniline nimi pärineb sõnadest Kinara, mis on Kreekas asuv saar ning sõnast "skolymos", mis tähenab Kreeka keeles ohakat.

Kulinaarias

Artišokki peetakse delikatess-köögiviljaks. Söödavaks osaks artišoki juures on tema õiepung koos lihakate kandelehtedega. Õiepunga sisemist osa kutsutakse ka artišoki südameks. Tavaliselt artišokki praetakse, küpsetatakse ahjus või kuumutatakse muul viisil, aga võib süüa ka toorelt või marineeritult. Artišokki võib tarvitada niisama või lisada näiteks salatitesse, pastadesse või pitsadesse.

Meditsiinis

On leitud, et artišokk omab antioksüdantset, antimikroobset ja põletikuvastast toimet. Artišokist võib kasu olla südame-veresoonkonna haiguste riskitegurite (näiteks kolesterooli), diabeedi, seedektrakti haiguste ja maksahaiguste ravis. Usutakse ka, et artišokk indutseerib apoptoosi ja vähendab vähirakkude proliferatsiooni.

Toiteväärtus

Keemiline koostis

Artišoki õisik sisaldab rasvu, süsivesikuid ja valke. Samuti sisaldab see kiudaineid (inuliini), kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, foolhapet, C-vitamiini, niatsiini, tiamiini, mikroelemente ja karotenoide. Artišokis leidub ka olulisi polüküllastumata rasvhappeid nagu näiteks steariin-, palmitiin-, oleiin- ja linoolhappeid. Lisaks on artišokk rikas antotsüaniinipigmentide ja paljude ensüümide poolest, sealhulgast leidub oksüdaasi, peroksidaasi, tsüanaasi ja askorbinaasi.

• 16. sajandil võisid artišokki süüa ainult mehed, kuna arvati, et see tõstab seksuaalset jõudu.
• Kreeklased ja roomlased pidasid artišokki afrodisiaakumiks.
• Peaaegu kogu kõigi Ameerika Ühendriikides kasvatatud artišokkide toodang kasvatatakse California osariigis.
• Üks artišokitaim võib anda aastas rohkem kui 20 artišokki.
• Peamised artišokitootjad on Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia.
• Rooma impeeriumi ajastul leiti Egiptusest Mons Claudianuse karjäärist artišoki seemneid.