Ameerika Pajud

Lõuna-Dakota pajude kohta teatakse vähe, Põhja-Ameerika indiaanlaste kirjalikud allikad pole paljudele uurijatele olnud kättesaadavad.

1962. aastal hinnati Ameerika Ühendriikide osariigi Lõuna-Dakota Black Hillsi mäestikus (Põhja-Ameerikas) seal kasvavate pajude olukorda "surmaeelseks", kuid täpsemad väliuuringud, mis algselt märkasid küll palju surevaid pajusid, leidsid mäestiku erinevais paigus elujõulisi pajukogukondi.

Pajude suremust selles mäestikus seostati suurulukite ja kariloomade poolt ärasöömisega, kohati ka rohutirtsude ründega.

Williamsi kohaselt oli Lõuna-Dakota Black Hillsi mäestikus kasvamas 7 kohalikku pajuliiki, aga kuna herbaariuminäidistele ei viidatud, loetakse tema kirjeldatud pajude tuvastamist kahtlaseks. Per Axel Rydberg loetles 4 liiki pajusid: Salix fluviatilis Nutt., Salix cordata Muhl., Salix discolor Muhl., Salix bebbiana Sarg.

Ameerika botaanik Carleton Roy Ball (1873–1958) kirjeldas siin 12 pajuliiki: Salix amygdaloides Anderss., Salix fluvatilis Nutt., Salix lutea Nutt., Salix nelsonii Ball, Salix prinoides Pursh, Salix fendleriana Anderss., Salix nelsonii Ball, Salix bebbiana Sarg., Salix geyeriana Anderss. Ball lisas hiljem kaks Salix lutea varieteeti : S. lutea var. ligulifolia Ball, ja S. lutea var. famelica Ball.

1956. aasta pajunäidiste kogumisel tuvastati, et seal kasvab 20 pajuliiki, haruldasteks pajuliikideks osutusid sel aastal Salix serissima, Salix pentandra, Salix subsericea, Salix lutea var. famelica, Salix lutea var. ligulifolia, Salix interior var. pedicellata, Salix planifolia var. monica, Salix planifolia var. nelsonii.

Geeniuuringud

Ameerika pajude (107 liiki) molekulaar-fülogneetilistes uuringutes kasutati 122 pajuliigi klassifikatsiooni ja levikumustrite hindamiseks molekulaarseid piirkondi ITS, matK ja rbcL 213 näidise alusel. Uuringusse kaasati kõik Ameerikas elavad 107 pajuliiki, lisaks Põhja-Ameerikasse introdutseeritud 14 liiki. Näidised omandati G. Arguse isiklikust kollektsioonist, Marie Victorin Herbariumist (MT), Montreali Botaanikaaia elavatest näidistest, Texase ülikooli herbaariumist (TEX), Arizona Ülikooli herbaariumist (ARIZ) ja Missouri Botaanikaaia herbaariumist (MO). Enamiku näidiste identiteedi tuvastuse kinnitas G. Argus, ülejäänute identiteet kinnitati Arguse klassifikatsiooni alusel (2014). Uurimuse tarbeks laaditi GenBankist alla südajalehise remmelga (Salix cardiophylla) jt järjestused.

Herbaariumi eksemplaride või värskete lehtede genoomne DNA eraldati CTAB-meetodil. Uuringus kasutati kolme molekulaarset regiooni: ITS, matK (osaliselt) ja rbcL (osaliselt).

Reastatud järjestuste analüüside tulemusel teevad uurijad mitmeid ettepanekuid paju perekonna molekulaar-fülogneetilise klassifikatsiooni tarbeks, soovivad lahti öelda Arguse Ameerika taksonite jaotusest viieks alamperekonnaks (Longifoliae, Protitea, Salix, Chamaetia ja Vetrix) ja toetuda ka Cheni jt molekulaar-fülogeneetilistele uuringutele ning liigitada paju kaheks klaadiks.