Kloostrisaar

Kloostrisaar on Suur-Lepasaare, Väike-Lepasaare ja Sõsarsaarte kõrval üks viiest saarest Pühajärvel.

Kloostrisaarel asuvat vanal ajal mungaklooster. Selle kohta on rahvapärimus järgmine:

"Kloostri saarel Pühajärvel olla vanasti olnud klooster ja mungad eland sääl sees. Saksad pole neid sallind ja tahtnud ära ajada. Siis tulnud suur sõda. Kümme aastat sõditud hommikust õhtuni käsitsi Pühajärve kaldal. Surnuid olnud nii palju, et praegugi olla Otepää kirikualune luid mitme sülla paksuselt täis. Ka on mujal Pühajärve ümbruses kole palju luid leitud. Saarel tapetud kõik mungad maha. Ainult kolm neist. kes olnud võõrsil ... /?/"

Kunagisele kloostrile ei ole aga ühtegi viidet vanades ajalooallikates. Samuti ei ole teada, et lähedalasuv Pühajärve mõis kunagi mõne kloostri valduses oleks olnud. 2013 aasta arheoloogiliste kaevamistega rahvapärimusele samuti kinnitust ei leitud.

Kloostrisaarel kasvavad 2 tamme, mis on võetud loodusmälestistena riikliku kaitse alla. Noorema tamme kõrgus on 26 meetrit, ümbermõõt 477 cm ja vanuseks on pakutud 400 – 500 aastat. Vanema tamme kõrgus on 23 meetrit, ümbermõõt 545 cm ja vanuseks on pakutud umbes 600 aastat.

Aastal 2012 viidi Kloostirsaarel läbi arheoloogiline inspektsioon, et kinnitada pärimust saarel olnud kloostri kohta ja tuvastada võimalikke kiviaegseid asulakohti. Inspektioonil leidsid arheoloog Andres Vindi ja ajaloolane Tõnis Türna nii põletatud luufragmente, põlevkivikilde kui ka käsitsi valmistatud keraamikat. Esmaste leidude põhjal tuletati, et saare põhjaosas on asunud mesoliitiline asulakoht ja seda, et saarel on käidud ka rauaajal.

Kiviaegsed asulakohad

2013. aastal viidi Kloostrisaarel läbi arheoloogilised kaevamised. Kaevamistel oli kaks eesmärki: uurida, milline oli mesoliitiline asustus Kloostrisaarel ja koguda infot, mida saaks võrrelda teiste kõrgustikel asunud kiviaegsete asulakohtadega.

Kaevamistel leiti kiviajale tüüpilisi esemeleide, mille hulgas olid tulekivist laastud, kõõvitsad, 1 nukleus ja palju tulekivikilde. Samuti tuvastati arvukalt põlenud luid ja keraamikakilde. Leiuainese põhjal oli võimalik eristada Kloostrisaare kiviaegset asustamist kahel perioodil – hilismesoliitikumis ja hilisneoliitikumis.

Kloostrisaare hilismesoliitilist asustust kinnitab suurele rohusööjale kuulunud luukatke, mis dateeriti radiosüsinikmeetodi abil 94,4% täpsusega aastatesse 5629 – 5510 eKr. Tegemist on suhteliselt tavapärase mesoliitilise järvesaare asulakohaga, millele sarnaneb näiteks ka Kunda Lammasmägi. Tõenäoliselt elati taolistel väikestel saarekestel hooajaliselt, kui kalastustingimused soodsad olid.

Kloostrisaarelt leiti ka nöörkeraamikakultuurile omast keraamikat, mis viitab saare asustamisele hilisneoliitikumis. Tegemist on suhteliselt erilise nöörkeraamika asulakohaga, sest enamasti rajasid nöörkeraamikakultuuri inimesed asulakohtasid just suurtematest veekogudest eemale.

Hilisem asustus ja uusaegne peitleid

Esialgsel maastikuinspektsioonil leitud käsitsi valmistatud keraamika dateeriti rauaaega.

Saare keskosast tuvastati 4x4 meetrise suurusega ristkülikukujuline süvend, mida ümbritses poolemeetrine vall. Süvend sarnanes mõnevõrra Soomest leitud kiviaegsete hoonete jäänustele kuid võis hoopis viidata ka keskaegsele kabelile. Ristküliku keskele kaevatud šurfid ei toonud päevavalgele siiski ühtegi vastust, mis kinnitaks ühte või teist hüpoteesi. Huvipakkuvaks osutus aga teine šurf, mis kaevati valli sisse. Nimelt tuli sealt valli šurfist välja uusaegne peitleid, mis koosnes tinast kaanega kivikeraamilisest kannust ja kuuest rauast esemest.

Kann oli täpsemalt varauusaegne Raereni tüüpi kann, mis võimaldas paigutada esemete matmise 16. sajandi lõppu või 17. sajandi algusesse. Esimest korda jõudsid taolised kivikeraamilised nõud Eestisse 13. sajandil, kui maale saabusid saksa ristisõdijad ja misjonärid. Kivikeraamilised nõud olid kohaliku toodanguga võrreldes vastupidavamad, ilusamad ja kallimad. Põhjuseks oli peamiselt fakt, et Reini jõe äärest leitav tertsiaarladestuse savi on väga kõrge kvaliteediga. See Reini-äärne savi sobis suurepäraselt kõrgkuumusel töötlemiseks, mille tagajärjel muutus savi väga tugevaks ja vähepoorseks.

Üks sellise keraamika valmistamise keskus oli Reini jõe ääres, tänapäeva Belgia linnas Raerenis. Kloostrisaare kann jääb Raereni keraamikatootmise "teisse õitsenguaega", kui kvaliteetse massimaterjali asemel hakati keskenduma eeskätt dekoratiivetele lauanõudele. Perioodi on ajaliselt piiritletud aasatega 1550 kuni 1620. Raereni keraamika hääbus vaikselt kasutusest 17. sajandi keskpaigaks, kui eelistama hakati teistsuguseid lauanõusid ning kauplemist raskendas suurel määral Kolmekümneaastane sõda.

Tõenäoliselt maeti esemed Poola-Rootsi sõdade ajal (1600 – 1629). On pakutud välja, et esemed võisid pärineda mõnest kohalikust mõisast, mis sõja ajal rüüste ohriks langes. Keegi talupoeg võis esemed mõisavaremetest leida ja need saarele ära peita arvates, et tegemist on väärtuslike esemetega.