Vesiniksulfiid

Kui vesiniksulfiid vees lahustub, moodustub vesiniksulfiidhape. Vesiniksulfiidhappe sooli nimetatakse sulfiidideks.

Õhu juuresolekul vesiniksulfiid põleb. Õhk võib süttida, kui selles on vesiniksulfiidi sisaldus 4,3–46%. Sõltuvalt olemasoleva hapniku hulgast moodustub kas vaba (elementaarne) väävel (S) või vääveldioksiid (SO₂). Vesiniksulfiid on tugev redutseerija.

Vesiniksulfiid on väga mürgine. Kuigi alguses väga ärritav, nüristab see kiiresti haistmismeele, nii et ohvrid ei saa seejärel enam arugi, et õhus on vesiniksulfiidi, ja võivad selle kätte surra. Vesiniksulfiid on õhust raskem ja võib koguneda halvasti ventileeritud ruumide põrandatele.

Vesiniksulfiid on üldmürk. See tähendab, et see kahjustab kehasse sattudes paljusid elundkondi, kuigi kõige rohkem saab kahjustada närvisüsteem. Vesiniksulfiidi mürgisus on umbes samasugune kui vesiniktsüaniidil.

Vesiniksulfiidi tekib inimkehas ka loomulikul teel, kuid kehas on ensüümid, mis oksüdeerivad vesiniksulfiidi kahjututeks sulfaatideks. Seetõttu suudab inimene väikesi vesiniksulfiidi annuseid taluda. Piiriks arvatakse olevat 300–350 ppm, seejärel ensüümide võimsus ammendub. Paljud gaasiandurid, näiteks niisugused, mida kannavad reoveega kokku puutuvad ja keemiatööstuse töölised, on seatud hoiatama vesiniksulfiidi sisalduse 5–10 ppm korral ja häiret andma 15 ppm korral.