Tõde Ja Õigus Iv

H. Tammsaare">A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" eelviimane osa, mis ilmus 1932. aastal.

Neljas köide (teemanimega Inimene ja inimene) kujutab inimese võitlemist iseendaga ja tegevuskohaks on Tallinn. Samuti pakub see Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendust tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab O. Spengleri "Õhtumaa allakäiku."

Teose peategelasteks on kooliõpetaja Indrek Paas ja tema naine Karin, kes on jõuka Vesiroosi ainuke tütar. Tähtsat osa etendab ka teenija Tiina, kelle ülesandeks on hoolitseda Indreku ja Karini kahe lapse Tiki ja Miia eest.

Teoeses on äärmiselt palju dialooge, lugejani jõuavad abielupaari omavahelised probleemid ning läbi kohtuprotsessi ja pihtimuste saab vaadata ka tegelaste teadvusesse ning hinge.

Tegelased kujutavad endast Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud ja Eesti Vabariigis tõusikseltskonnaks saanud inimesi. Romaanis valitseb ängistav meeleolu, mille loovad majanduskriis, hoolimatus riigi ja isamaa suhtes, riigi ja rahva paljaksröövimine, lokkav korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.

Indrek kehastab justkui uustestamentlikku lunastajarolli. Mari teadvuses olid Jussi surm ja Indreku visatud kivi ühinenud ja Indrek on Mari kohtumõistjaks, mistõttu peab just tema halastama ja lunastuse tooma. Nii jääbki Indreku kanda Mari süü, kuid Indrekule on läbi kannatuste antud ka lunastaja roll. Neljandas köites loodabki Indrek oma süü lunastada Karinile süüd tekitavate saladuste avaldamise kaudu ja ta räägibki naisele, kuidas ta oma ema kiviga viskas ja kuidas ta talle tolle palvel surmava annuse valu vaigistavat rohtu andis. See saladus on justkui Karini ja Indreku abielu sakraalne alus, kuid kui nende abielu on karile jooksnud, paiskab Karin selle Indrekule võõra inimese kuuldes näkku.

Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid – mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin tunneb tühjust uue ajastu sunnil, mil armastus ja pere on muudetud seltskondlikuks formaalsuseks ja inimsuhteid mõõdetakse nende fassaadi järgi. Ta tunneb, et on jõuetu tegemaks end Indrekule mõistetavaks. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.

Teos on tõlgitud saksa (1940 ja 1988), prantsuse (1947), vene (1967), tšehhi (1982), soome (2010) ja läti (1936, 1938, 1957) keelde, 2019. aastal ka leedu keelde.

Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" tulemusel saab selle teose Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR tasuta alla laadida

Ilmumisjärgne kriitika võttis romaani IV köite vastu märksa üksmeelsema tunnustusega, kui oli osaks saanud varasematele raamatutele, IV köite ilmumine tunnistati suursündmuseks eesti kirjanduselus. Võrreldes varasemate köidetega on analüüsides märgatav uus joon – esmakordselt tõmmatakse mõningaid paralleele maailmakirjanduse eepiliste suurteostega, eriti Fjodor Dostojevski ja John Galsworthy loominguga.

Sõna võtsid ka Friedebert Tuglas ja Johannes Semper, tolleaegse kriitilise mõtte olulised esindajad. J. Semper kirjutas, et "...teos pakub psühholoogilise romaanina peenekoelisimat ja sügavaimat, mis meil üldse sel alal pakkuda on olnud".

Henrik Visnapuu hinnang: "Ses köites Tammsaare sagedasti suudab vaadata nii sügavasse inimloomuse põhja, et hakkab pisut õudne..."

F. Tuglas märkis, et "Tammsaare suurromaan on oma pessimismiga masendavamaid maailma kirjanduses" ning "Kõik inimesed siin on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel".

Marta Sillaots nimetas Karinit "...õudselt-mõjusamaks kujuks meie kirjanduses....kelle ülimaks ja ainsaks sooviks on olla alati võluv, ilus ja noor ning kes ei hooli oma mehe tundeist ega laste olemasolust...".

Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks, kuid Kanada filmirežissöör Bernard Émond, kes peab "Tõe ja õiguse" I osa šedöövriks, hindab IV osa abielusaagat "erakordselt halvaks".

Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele. Tammsaare tütar Riita leiab, et Karini loomisel on olnud kolm prototüüpi: Käthe Hansen, Marta Simsivarti (neiupõlvenimega Uibopuu) ja Karin Bauman.

• 1932. aastal, kirjastus Noor-Eesti, Tartu.
• 1940. aastal, kirjastus Noor-Eesti, Tartu.
• 1948. aastal, Geislingen.
• 1948. aastal, Eesti Kirjastus Orto, Vadstena.
• 1956. aastal, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
• 1969. aastal, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn.
• 1983. aastal, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn.
• 1993. aastal, helisalvestis (6 helikassetti), EPÜ Helistuudio, Tallinn, loeb Aksel Küngas.
• 2009. aastal, kirjastus Avita, Tallinn.
• 2012. aastal, e-raamat, kirjastus Avita, Eesti Digiraamatute Keskus, Tallinn.
• 2014. aastal, e-raamat, Eesti Rahvusraamatukogu : Digira, 2014
• 2019. aastal, audioraamat 18 CD-d, A. H. Tammsaare muuseum (Vargamäe) ; Kirjastus : Kivipõld, Tallinn, 2019, loeb Hele Kõrve.
• 2020. aastal, audioraamat, Nõmme Raadio, Tallinn.
• 2021. aastal, Rahva Raamatu Kirjastus, Tallinn.

• Abielu ja armastus, Draamastuudio teater; lavastaja Karl Otto; esietendus 26. jaanuar 1934.
• Karin ja Indrek, Eesti Draamateater; lavastaja Kaarli Aluoja; esietendus 24. aprill 1942.
• Karin ja Indrek, Ugala; lavastaja Salme Tamm; esietendus 19. november 1943.
• Pankrot, Eesti Draamateater; lavastaja Kaarli Aluoja; esietendus 12. november 1950.
• Karin ja Indrek, Ugala; lavastaja Karl Ader; esietendus 9. mai 1958.
• Armastus ja elu, Vene Draamateater; lavastaja Voldemar Panso / Andres Särev; esietendus 1. mai 1959.
• Karin ja Indrek, Stockholmi Eesti Teater; lavastaja Lensi Römmer; esietendus 1978.
• Abielu ja õnn, Rakvere Teater; lavatekst Andres Särev / Raivo Trass; esietendus 5. aprill 1992.
• Täieline Eesti Vabariik, Endla; lavastaja Merle Karusoo; esietendus 10. aprill 1992.