Johannes Semper: Eesti kirjanik

See artikkel räägib kirjanikust; agronoomi kohta vaata artiklit Johannes Albert Semper

märts (10. märts vkj) 1892 Pahuvere küla, Tuhalaane vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

Sündis õpetaja peres.

• 1901–1905 Heine eraprogümnaasium Viljandis
• 1905–1910 Pärnu gümnaasium
• 1910–1914 Peterburi ülikool, romaani-germaani filoloogia eriala
• 1915–1916 Riia Polütehniline Instituut arhitektuuri eriala
• 1916–1917 sõjakool Moskvas
• 1921–1925 Berliini ülikool
• 1926–1927 elas Pariisis
• 1928 omandas Tartu ülikoolis mag. philos. kraadi, väitekiri oli "André Gide’i stiili struktuur"

1914. aastal pärast esimese maailmasõja algust Semper mobiliseeriti ning ta lõpetas Moskvas lipnikukooli. 1917. aastal astus 1. eesti polku ja oli Eesti sõjaväelaste ülemkomitee liige. Ta oli Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei keskkomitee liige ning 1919–1920 asutava kogu liige.

Vabadussõjas teenis suurtükiväe tagavara divisjonis, ülendati 12. veebruaril 1920. aastal Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor Laidoneri käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks 28. augustist 1919. aastal.

1930. aastatel töötas Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli Loomingu toimetaja (1930–1940) ja Eesti PEN-klubi esimees (1928–1940).

1940. aastal astus ta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse ja kuulus haridusministrina ka Johannes Varese valitsusse. Kaasas kirjanikke nõukogude võimuga koostöö tegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn kahjulike raamatute nimekirjade koostamise, luues selleks spetsiaalse komisjoni.

Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.

1940–1948 oli Eesti NSV hariduse rahvakomissar ja minister, aastail 1941–1948 Eesti NSV kunstide valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, 1946–1950 Eesti NSV kirjanike liidu juhatuse esimees.

Langes 1950. aastal EKP keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 22. aprilli 1950 otsusega võeti talt ära Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus. Teenelise kirjaniku aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.

Alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köite) väljaandmist.

1965 kirjutatud mälestustes möönab, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid õigustab seda väidetava rahva tahtega.

Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas Kahwi (1910), esimesed värsid avaldati Noor-Eesti väljaandeis (1911). Osales ka Tarapita tegevuses.

• "Pierrot" (esikluulekogu, 1917, 1919)
• "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921)
• "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922)
• "Hiina kett" (novellikogu, 1918)
• "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927)
• "Armukadedus" (romaan, 1933)

Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, nt. kogumikud "Näokatted" (1919) ja "Meie kirjanduse teed" (1927). Johannes Semperi "Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö saavutusteks on Dante Alighieri teose "Uus elu" (1924) ja Victor Hugo romaani "Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi.

Artikleid

• "Sümbolism ja Saksa romantism", Noor-Eesti ajakiri nr 1910-1911
• "Noor-Eesti ja kunst", "Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915″, 1918
• "Läbilõige praegusest Saksamaa vaimuelust", Kirjandus-kunst-teadus, 1921, nr 24, 25, 26
• "Kasimir Edschmid", Looming, 1923, nr 7
• "Esteetika ja kunstiteaduse kongressilt", Looming, 1924, nr 9
• "Paul Morand", Looming, 1924, nr 10
• "Maurice Barrés", Looming, 1925, nr 2
• "Itaalia uuemast kirjandusest", Looming, 1925, nr 5
• "Romain Rolland’i puhul", Looming, 1926, nr 3
• "Meie kirjanduse teed", Looming, 1926, nr 7
• "Mõttesuundi tänapäeva prantsuse kirjanduses", Looming, 1927, nr 4
• "Elulähedusest ja vaimulähedusest", Looming, 1931, nr 4
• "Montaigne", Looming, 1933, nr 3
• "Anna de Noailles", Looming, 1933, nr 5
• "Prantsuse vaimulaad", Looming, 1933, nr 8
• "Kilde Gustav Suitsu puhul", Looming, 1933, nr 9
• "Andrei Belõi", Looming, 1934, nr 3
• "André Malraux", Looming, 1934, nr 5
• "Reaalsus ja illusioon", Looming, 1934, nr 9
• "Mõttekilde K. A. Hindrey puhul", Looming, 1935, nr 6
• "Pilk argentiina kirjandusse", Looming, 1937, nr 8
• "Kultuuri päevaküsimusi", Eesti Üliõpilaste Seltsi album nr 11, 1940

Kogutud teosed 12 köites

Aastatel 1962–1978 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus (hiljem Eesti Raamat) Johannes Semperi teosed 12 köites:

• I köide. Luuletused (1962)
• II köide. Romaan "Kivi kivi peale" (1963)
• III köide. Romaan "Armukadedus", novellid "Õed" ja "Umbrohi"(1964)
• IV köide. Romaan "Punased nelgid" (1965)
• V köide. Reisikirjad (1966)
• VI köide. Novellid ja näidendid (1967)
• VII köide. Mõtterännakuid (artikleid ja esseid) I (1969)
• VIII köide. Mõtterännakuid II (1971)
• IX köide. "Mõtterännakuid III" (1977); koostanud ja järelsõna "Johannes Semperi osast eesti kirjandusliku mõtte arengus" kirjutanud Erna Siirak
• X köide. "Luulerännakuid (luuletõlkeid) I" (1975); koostanud Nigol Andresen
• XI köide. "Luulerännakuid II" (1976); koostanud Nigol Andresen
• XII köide. "Mälestused" (1978); koostanud ja järelsõna "Johannes Semper kui memuarist" kirjutanud Erna Siirak

• Riigivanema kirjandusauhind romaani "Armukadedus" eest (1935)
• Riigivanema kirjandusauhind luulekogu "Tuuleratas" eest (1937)
• Valgetähe V klassi teenetemärk (1940)
• Eesti NSV teeneline kirjanik (1945)
• Nõukogude Eesti preemia (1947)
• Lenini orden (1962)
• Eesti NSV rahvakirjanik (1964)
• Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia (1973, postuumselt ilmunud "Lehekülgi nagu lehti puult")

Johannes Semperi nime on kandnud Tartu 8. Keskkool.

Johannes Semper abiellus 1920. aastal Aurora Adamsoniga. Nende tütar oli Lilian Semper.

Johannes Semper oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.