Sinimandria

aastal. Näidendi teine trükk avaldati sarjas Loomingu Raamatukogu 1983. aastal (nr 26) kirjandusteadlase Harald Peebu järelsõnaga.

Iroonilises võtmes näidend kirjeldab surnud romantilise poeedi Andreas Kuslapuu sattumist maailma, mis on loodud tema enda poeemi eeskujul, pettumust ja kohanemist sellega. Algselt ennast kui fantaasiamaailma loojat selle valitsejaks pidanud peategelane avastab, et kohalikud asukad usuvad tema enda visandatud mütoloogiat, mitte maailma fiktiivsust ja sündi autori sulest. Ootuste realiseerumata jäädes satub luuletaja oma maailmaga konflikti ning leiab endale selles paiga alles siis, kui loobub pretensioonidest maailma looja kohale ja tunnustusele.

Esietenduse arvustuses Postimehes nimetati näidendit "paroodiaks luuletaja üle", mis on "satiir nii ülesehituselt kui ideelt". Tekstis on mõningaid paralleele eesti keeles kümmekond aastat varem ilmunud George Bernard Shaw' näidendiga "Inimene ja üliinimene", mille tegevusest oluline osa toimub samuti hauataguses elus.

Näidend esietendus Vanemuise teatris 1927. aastal. Lavastas Eduard Türk, muusika lõi suures osas Juhan Simm, kostüümid kujundas Peet Aren. Lavakujunduse tegi Aleksander Tuurand.

"Sinimandria" järgi sai nime 1990. aastal Tartus senise Tartu kultuurihoone baasil tööd alustanud kultuurikeskus, mis lõpetas tegevuse juba enne 1990. aastate lõppu. 1991-1992 tegutses Tartus samanimeline harrastusteater.

Sarnast nime kannab ka ansambli Ultima Thule laul "Sinimandria (Albert Le Coq'ile mõeldes)" (muusika Raul Vaigla, sõnad Villu Kangur).

Enne Teist maailmasõda tegutses Tartus restoran või öölokaal Sinimandria.

• Jaan-Ivo Lukas Hugo Raudsepa näidend "Sinimandria" Goodnews, 17. august 2013
• ""Sinimandria" esietendus" Postimees nr 266, 1. oktoober 1927
• Aleksander Tuurandi lavakujunduse kavandi reprofoto. "Sinimandria" (Hugo Raudsepp) (1927). Europeana