Lendamine

See artikkel räägib kulgemise viisist bioloogias; inimtegevuse valdkonna kohta vaata artiklit lennundus; Eesti animafilmi kohta vaata artiklit Lend (film); õppeasutuse lõpetajate kohta vaata artiklit lend (haridus)

Põhimõtteliselt saab lendamist jagada kaheks: aktiivne ja passiivne lendamine. Aktiivne lend (aerodünaamiline) – õhust raskema keha kulgemine aerodünaamilise tõste tekitamisel, võib olla kas sõud- või liuglend ehk lauglemine. Lendamise tagavad spetsialiseerunud lendamisorganid/mehhanismid – tiivad, mis bioloogias esinevad lindudel, käsitiivalistel ja putukatel, lennunduses lennukitel. Enamasti nahakurdude abil vahendatud lend (näiteks lendoravad) või mingite teiste kehaorganite laienemise abil, näiteks lendkalade laienenud rinnauimede abil lend saab olla ainult liuglend.

Aktiivne lend (aerostaatiline) – Maa õhkkonnast väiksema tihedusega gaasiga täidetud keha lend staatilise tõstejõu tekitamisel. Aktiivseks lennuks liigitub ka lend reaktiivjõul.

Passiivne lend – mehaanilisel kiirendusel algkiiruse saanud keha (mürsk, kivi, kuul, nool jne.) ballistilisel trajektooril lend ja Maa orbiidil tiirlevate tehiskehade lend on väliste abivahenditeta lendamine, samuti kõikvõimalike taimede diaspooride õhus tuulekandel levimine, bakterite tsüstide levimine jne. Taimestiku passiivse lennu teeb enamasti võimalikuks keha väike mass ja/või mitmete lisemete olemasolu.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lendamine