Lasuurtihane

Lasuurtihane on Eestis haruldane eksikülaline.

Lasuurtihane
Lasuurtihane Kõrgõzstanis.
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Tihaslased Paridae
Perekond	Tihane Parus
Liik	Lasuurtihane
Binaarne nimetus
Cyanistes cyanus (Pallas, 1770)

Lasuurtihase kirjeldas 1770. aastal Peter Simon Pallas. Lasuurtihane on sinitihasega lähedane liik ja asendab teda Aasias.

Lasuurtihane on levinud Euraasia parasvöötmes Valgevenest ja Venemaa lääneosast kuni Mandžuuriani.

Lasuurtihane sarnaneb üsnagi sinitihasega, kuid tema sulestikus puuduvad täielikult kollased toonid. Ta on sinitihasest natuke suurem, kohevama sulestiku ja pikema sabaga. Pealagi ja alapool on valged, selg on sinihall. Tiivavööt ja küünra-hoosulgede ja tüürsulgede tipud on laialt valged. Lasuurtihane on püsimatu ja vilgas nagu teisedki tihased, väljaspool pesitsusaega liigub sageli salkades. Häälitsused sarnanevad sinitihase omadega, kutsehüüd on sabatihasesarnane madalakõlaline "tsirr" , laul on trillerdav.

Lasuurtihane asustab peamiselt taigavööndi ja metsastepivööndi jõgede kaldapuistuid ja kaldavõsastikke (paju, kask, haab, pappel). Teda leidub ka järvede ja kärestike kaldapuistutes, leht- ja segametsasaludes, soistes võsades, saksauulimetsas, ja mägedes. Sügisel ja talvel tegutseb ka roostikes.

Lasuurtihane toitub putukatest ja ämblikest, talvepoolaastal ka seemnetest, marjadest ja puuviljadest.

Paarid moodustuvad hilistalvel. Mais või juunis rajab lasuurtihane puuõõnsusse pesa, maapinnast 1–4 m kõrgusele. Pesitseb ka ehitiste soppides ja kaljude vahel. Pesa koosneb samblast, kuivadest kõrtest ja karvadest, ja on põimitud vildi sarnaseks struktuuriks. Täiskurnas on 7–11 muna. Munad on valged, punakaspruunide tähnidega hõredalt kirjatud. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud.

Lasuurtihane annab sinitihasega kattuvas levilaosas mõnikord hübriide. Nõnda on olnud ka osa Eestis kohatud lasuurtihaseid tegelikult lasuurtihase ja sinitihase hübriidid (niinimetatud pleske tihased (ingl Pleske's Tit)). Ehtsaid lasuurtihaseid on meil kohatud väga üksikutel kordadel.