George Richards Minot: Ameerika Ühendriikide arst

detsember">2. detsember 1885 Boston, Massachusetts – 25. veebruar 1950) oli Ameerika Ühendriikide arst (meditsiiniuuringute valdkond: hematoloogia). Aastal 1934 jagas ta Nobeli meditsiiniauhinda koos William Parry Murphy ja George Hoyt Whipple'iga uurimuste ning makrotsütaarse aneemia (eriti pernitsioosse aneemia) ravi leiutamise eest.

George Richards Minot
Sündinud	2. detsember 1885 Boston, Massachusetts
Surnud	25. veebruar 1950 (64-aastaselt) Brookline, Massachusetts
Alma mater	Harvardi Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	meditsiin
Tunnustus	Nobeli meditsiiniauhind (1934)

• 1908 – sai ta Harvardi ülikoolis bakalaureusekraadi.
• 1912 – sai ta Harvardi ülikoolis magistrikraadi.
• 1923 – tutvus Minot William Parry Murphy‎ga, sealt algas ka nende koostöö Harvardi ülikooli meditsiinikoolis.
• 1925 – avastas ta koos Murphyga pernitsioosse aneemia ravi.
• 1928 – valiti ta Harvardi ülikooli meditsiiniprofessoriks.

Whipple tegi loomkatseid aneemiliste koertega, kus ta lasi koertel verd välja voolata, et nad aneemiliseks muutuksid, ja söötes aneemilistele koertele suurtes kogustes veisemaksa, paranesid nad kiiremini kui teisi toitaineid manustades. Need katsed panid Minot ning Murphy mõtlema selle üle, kuidas saaks katsete tulemusi inimeste aneemia raviks rakendada. Minot ja Whipple proovisid seejärel keemiliselt eraldada võimalikke ravikomponente. Nad leidsid, et veisemaksas leiduv raud toimib tervendavana verekaotuse tagajärjel saabunud aneemia korral. Vahepeal aga kasutasid teised arstiteadlased juba toormaksa ka pernitsioosse aneemia raviks. Aktiivseks aineks ei peetud aga mitte rauda, vaid mingit tundmatut ainet, vesilahustuvat ekstrakti. Sellest nn maksas leiduvast vesilahustuvast ekstraktist õnnestus teadlastel hiljem (1948) eraldada B₁₂-vitamiin.

Maksateraapia pernitsioosse aneemia ravil

Maksadieet pernitsioosse aneemia raviks seisnes igapäevases toore veisemaksa söömises, kogused aga olid üsna suured, ning leidus ka selliseid patsiente, kes polnud võimelised enam toitu ise sööma. Kuid söötnud patsientidele iga päev 200–400 grammi tooret maksa, leidsid nad nende vereanalüüse uurides, et erütrotsüütide arv (inglise RBC) suurenes märgatavalt. Maksateraapia toimis ning 1926. aastal tutvustasid mõlemad uurijaid oma kliiniliste katsetuste tulemusi Ameerika Meditsiini ühingu poolt Atlantic Citys peetud nõupidamisel. Selleks ajaks olid Minot ja Murphy edukalt ravinud 45 patsienti. Murphy omakorda, olevat kuulda võtnud ühe patsiendi nõuannet ning hakkas haigeid söötma "püreestatud" toore maksaga, kuid esialgu toitesondi kaudu. Edasi töötasid Murphy ja Minot ning Edwin Cohn välja kontsentreeritud vedela maksaekstrakti, mida tunti fraktsioon G-na. Minot ja Murphy hilisem maksateraapia ehk ravi mitmete aneemia vormide korral seisnes peamiselt toorest maksast valmistatud tugevalt kontsentreeritud ekstrakti veenisisesel manustamisel, et saavutada maksimaalselt kiiret tervenemist.

• 1926, koos Murphy‎, W.P., Treatment of Pernicious Anemia by a Special Diet, J.A.M.A., 87: 470-476;
• 1948, koos Murphy‎, W.P., Treatment of Pernicious Anemia by a Special Diet, Blood, 3: 8-21.

• 1915. aastal abiellus Minot Marian Linzee Weldiga. Sellest abielust sündis kolm last: üks poeg ja kaks tütart.
• Minot põdes suhkurtõbe (diagnoositi 1921. aastal) ja 1923. aastast hakkas ta insuliini tarvitama. Minot oli üks esimesi patsiente, keda insuliiniga raviti.