Deeva

Veedades jagunesid jumalad deevadeks ehk sura’deks ja asurateks. Hiljem omistati deevadele kõrgem ja asuratele madalam positsioon ning ainult sõna "deeva" hakkas tähistama jumalaid.

Deevad asuvad justkui teistes dimensioonides ja pole tajutavad; nad võivad olla loodusjõudude või seletamatute nähtuste personifikatsioonid, nagu haldjad, kaitsevaimud vmt, näiteks mõisteti Jaapani šintoismis neid kui kamisid.

Deevad budismis ei ole igavesed ega surematud. Nad ilmuvad, kaovad ja taaskehastuvad vastavalt oma karmale sansaaras, kuid nendes ei kehastu arhetüüpsed jumalad. Deevad budismis võivad eksida, teha rumalusi, vihastuda ja armukadetseda, eriti madalamates ihade valdades (kāma-loka). Inimolenditest erinevad ihade valla deevad peamiselt oma ajaliste ja ruumiliste dimensioonide ja võimete poolest.

Paali kaanoni tekstides võib "deeva" tähendada nii üleloomulikku olendit, olekut budistlikus kosmoloogias (devaloka) kui ka sellele vastavat teadvuse seisundit (jhāna).

Taaskehastumist deevana peetakse heaks, ehkki ka deevad on sansaara olendid ja alluvad karma seadustele.

Budistlikus kosmoloogias võib deevadel olla kuju, aga nad võivad olla ilma kujuta. Nende asukoht (devaloka) kolmikilmas võib olla nii vormitutes kui ka vormidega maailmades, kus viibivadki üksnes deevad – ilma vajaduste, tahtmiste ja soovideta – aga deevad on ka ihade vallas koos oma ihade, tahtmiste ja soovidega. Ihade valla madalamates olekutes, kuues olemasolu valdkonnas, viibivad trāyastriṃśa ja cāturmahārājikā deevad, neist allapoole jääb aga juba inimeste maailm ja õnnetud olekud.

• Budistlik kosmoloogia