Carl Michael Bellman

Bellmann sai kuulsaks luuletaja ja oma laulude esitajana. Tema parimate luuletuste kogumik anti välja üsna hilja: autor saavutas tuntuse alles 1790. aastatel. Sestsaadik peetakse teda väljapaistvaks rootsi luuletajaks.

18. sajandi kontekstis ei tundu tema saavutused eriti olulised, raske on teda kõrvutada näiteks Mozarti ja Haydniga. Rootslastele on tema looming aga suur uhkus. Tema laulutsükkel "Fredmans epistlar" on olnud paljude rootsi lauljate inspiratsiooniallikaks. Kuna helilooja elas galantse stiili epohhil, on laulud peened ning esitamise seisukohalt üpris nõudlikud ja pretensioonikad. Lihtsus ei ole kunagi väga lihtne – seda võiks väita nii Bellmani kui ka Mozarti ja Haydni teoste puhul.

Bellmani luuletused ja laulud on sageli satiirilised, mis on ilmselt rootsi luuletaja Olof von Dalini mõju. Oma loomingus parodeeris Bellman enda kaasaegseid ordusid ja klubisid. Kõik ei saanud tema naljadest aru ja paroodiate tõttu sattus ta korduvalt vanglasse.

Peamised teemad tema loomingus on seksuaalsuhted, purjutamine ja surm (koomilisest aspektist). Samas puudutas Bellmani looming ka armastust, õrnust ja surma tõsisemas mõttes. Näiteks kirjeldab "Fjäriln Vingad" idüllilisi looduspilte ja mütoloogilisi olendeid, kõlades rahulikult ja õnnelikult.

1767. aastast töötas Bellman oma tähtsaima luuletsükli "Fredmani epistlite" kallal, mis avaldati 1790. aastal rootsi luuletaja ja dramaturgi Johan Henric Kellgreni eessõnaga. Aasta hiljem järgnes kogumik "Fredmans sånger" (Fredmani laulud). Nende laulude aluseks võttis Bellman tuntud meloodiad ning töötles neid.

Bellman suri Stockholmis 12. veebruaril 1795.

• "Fredmani epistlid & laulud". Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Ott Arder, saatesõna Mati Sirkel; kujundanud Kersti Tormis. Kunst, Tallinn 1993, 136 lk; ISBN 589920034X
• "Verinoor plika ja pilgeni klaas" Noorsooteatri muusikalavastus, esietendus 1983. aastal.