Cane Corso

Ta kuulub FCI koeratõugude klassifikatsiooni järgi 2. rühma (molossid ja molossilaadsed).

Itaalia corso on suur molossitüüpi koer. Tal on hea lihaskond ja suur kogu, kuid ta jääb selle juures elegantseks. Ametlik FCI standard näeb ette, et koera ideaalne turjakõrgus on 62–72 cm, emased selle ulatuse madalamas ja isased kõrgemas kasvus. Kaal peaks jääma 45–50 kg piiresse, kuid kogukamatel ja lihaselisematel isenditel võib see ulatuda 70 kg-ni. Üldmulje peaks olema võimas ja tugev. Corso nahk peaks olema suhteliselt pingul, kuigi teatav lõtvus kaelal on normaalne ja lõuajoone alapoolt ilmestab rippuv mokk.

Corso pea on üks tema põhitunnustest. Tema koon peaks olema sama lai kui pikk ja kolmandik terve kolju pikkusest. Selline peasuurus ja -kuju tähendavad, et corsol on äärmiselt tugev hammustus. Tema kõrvad ripuvad loomulikus asendis ettepoole, kuid riikides, kus see seadusega keelatud pole, lõikavad paljud kasvatajad need võrdkülgseteks püstise asendiga kolmnurkadeks. Enamikul corsodel on kupeeritud saba. Standardi järgi tuleks saba lõigata neljanda lüli juurest, kuigi tihti kärbitakse seda sellest lühemalt; Itaalia FCI standardi järgi loetakse seda diskvalifitseerivaks veaks.

Corsodel on kaks põhilist värvust: must ja hirvepunane. Lubatud on ka nende värvide helendused: sinine, erinevad hallid, liivavärv. Tavaline on brindle, mis võib olla varieeruva tugevusega. Hirvepunane võib ulatuda liivavärvist punase ja beežini. Kõikidel koertel peab olema must nina; sinistel koertel võib see tunduda hallina, kuid peaks olema tumedam kui karvastik. Lubatud on valged markeeringud rinnal, varvastel ning ka lõual ja ninal, eelistatavalt väikesed laigud.

Itaalia corso keskmine eluiga on 10–11 aastat.

Itaalia corsole on kerge õpetada kuulekust, ta tahab meeldida ja saab oma omanikuga väga lähedaseks. Kutsikana peab corso peres olema kindlalt paikapandud hierarhia ja teda tuleb varakult hakata välja õpetama. Ta omandab põhikäsklused kiirelt, keerulisem on corso tugeva kaitseinstinkti ohjamine ja suunamine. Itaalia corso on võõraste suhtes äärmiselt kahtlustav ja agressiooni ei tohiks selle koera puhul kunagi julgustada. Sellele koerale meeldib stabiilne status quo, ta ei pruugi sallida uusi asju, loomi ega inimesi, seega tuleb koera uude keskkonda viies olla ettevaatlik. Üldiselt on corso vaikne tõug, kuid haugub võõraste ja kahtlaste segajate peale. Kõige meelsamini püsib ta omaniku kõrval.

Tõeline corso peaks lähenemise korral püsima kõigutamatuna ja reageerima ainult reaalsele ohule. Kaitseinstinktide tagasi hoidmisel on oluline hea sotsialiseerimine, sest selle puudumisel võib corso näha ohtu kõiges. Hästi sotsialiseeritud koer saab teiste koerte ja võõraste inimestega läbi. Corsod on läbi ajaloo olnud töökoerad, kes vajavad koormust ning tunnevad end hästi just siis, kui neil on ülesanne, mida täita.

 

Itaalia corso on roomlaste sõjakoerte järeltulija. Tema itaaliakeelne nimetus cane corso tuleneb vanast väljendist "cane da corso", mis tähistas maapiirkondades töötavaid jahikoeri (veiste ja sigadega, metsseajahil, karuvõitlustes), vastandatuna väljendile "cane da camera", mis tähendas koera, keda peeti ihukaitsjana. Lähiminevikus piirdus corsode levik vaid osade Lõuna-Itaalia piirkondadega.

Itaalia corso on püügikoer, keda kasutati veiste ja sigadega ning ka metssigade ja kiskjate jahil. Teda kasutasid ka öövalvurid ja kaarikujuhid ajajatena. Kaugemas minevikus oli tõug levinud üle Itaalia, nagu tunnistavad hulgalised ikonograafilised ja historiograafilised meened.

Tõug päästeti 1970. aastatel väljasuremisest tänu kasvatajate pingutustele läbi sobivate tõugudega sooritatud ristamise. Tänapäeva corso erineb tunduvalt oma algsest kujust. Instinktid väljenduvad mõnevõrra nõrgemalt, tõug on lihaselisem ning peamiselt koonu lühenemise ja kolju laienemise tõttu on ta kaotanud käärhambumuse. Corso on nüüd populaarne tõug üle maailma.