Kirjanik Andrus Kasemaa: Eesti luuletaja

juuni">18. juunil 1984 Dirhamis) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus.

Ta on lõpetanud Alatskivi keskkooli ning Tartu Ülikooli, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.

Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud "Poeedirahu" (2008) ja "Lagunemine" (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat "Leskede kadunud maailm" (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu "Kustutamatud õhtud" (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu "Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt" (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv 'kui ma kord suren' jt).

Kirjaniku teine romaan "Minu viimane raamat" (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud "Kui ma kord suren" (2018) ja "Muusa" (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud "Olla luuletaja" (2017), "Mees otsib naist" (2019) ja proosateos "Vanapoiss" (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. "Olla luuletaja" põhiteemaks on patsifism. Luulekogu "Mees otsib naist" luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. "Vanapoiss" käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.

Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.

Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega "Oma kaasaegsetele", mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus "Olla luuletaja". Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.

• "Poeedirahu" (Ilmamaa; 2008), luulekogu
• "Lagunemine" (EKSA; 2009), luulekogu
• "Kustutamatud õhtud" (Tuum; 2012), luulekogu
• "Leskede kadunud maailm" (Varrak; 2012), proosa
• "Minu viimane raamat" (Varrak; 2014), proosa
• "Ajapüüdja" (Liivi Muuseum, Alatskivi Kogukonna Arenguselts; 2017), kodulooraamat
• "Olla luuletaja" (Tuum; 2017), luulekogu
• "Kui ma kord suren" (Eesti Keele Sihtasutus; 2018), luulekogu
• "Vanapoiss" (SA Kultuurileht; 2019), proosa
• "Muusa" (Tuum; 2019), luulekogu
• "Mees otsib naist" (Eesti Keele Sihtasutus; 2019), luulekogu
• "Vanad uudised. Kokora valla lood" (Alatskivi Kogukonna Arenguselts, Liivi Muuseum; 2020), kodulooraamat
• "Silmapilk tagasi" (EKSA; 2020), luulekogu
• "Metsakuru" (EKSA; 2020), proosapoeem eesti metsadest
• "Pipraterake" (EKSA; 2021), armastusluule
• "Minu lõhn" (Tuum; 2021), luuletused 2015-2021
• "Ema tuba" (EKSA; 2022), proosa
• "Au kolhoosikorrale!" (Varrak; 2023), proosa

• 2018 Juhan Liivi luuleauhind ("Oma kaasaegsetele", ilmunud kogus "Olla luuletaja")