Aegna Kalmistu

Esimesed märkmed Aegna kalmistust pärinevad 1736. aastast. Aastatel 1736–1784 toimus 26 matust. Aegna kabelit ja kalmistut kasutas ka Rohuneeme ja Püünsi rahvas. Kokku võib Aegna kalmistule olla maetud sadakond inimest.

Kalmistul on kaks mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947. aastal plahvatuses. Teine on pühendatud 1996. aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele.

Kalmistu oli varem piiratud kiviaiaga. Nõukogude sõjaväelased võtsid piirdekivid oma ehituse tarbeks, kiviaed asendati saarelt üles võetud raudtee rööbastega.

19. juulil 1995 tunnistati kalmistu riiklikuks kultuurimälestiseks.

1798. aastal rajati Aegna küla^[küsitav] idaserva (praeguse loodusmaja piirkonda) Eliisabeti kabel.

12. juulil 1882 õnnistati kalmistu kõrval uus puidust kabel. Rannikukindlustiste rajamise ja elanike sundkolimise tõttu Aegna saarelt demonteeriti kabel 1922. aasta algul ning veeti jääd mööda Rohuneeme külla.

Seal püstitati see uuesti Viimsi Kalameeste Ühisuse juhatuse liikme Julius Lamboti poolt annetatud Oti talust eraldatud maatükile, kuhu rajati ühtlasi ka uus kalmistu. 1944. aastal hävitas Nõukogude sõjavägi kabeli.

Uus kabel ehitati ja õnnistati sisse 2004. aastal. Vanast kabelist on uues kabelis säilinud tornikell.