4. Üksik Jalaväepataljon

Üksik Jalaväepataljon oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe kaadriväeosa.

4. Jalaväepolk 4. Üksik Jalaväepataljon
Tegev	19. detsember 1918 – 1940
Riik	Eesti Vabariik
Liik	jalavägi
Suurus	rügement
Tähtpäevad	19. detsember (6. detsember vkj)
Lahingud	Eesti Vabadussõda Viru rinne: Narva lahing (1918) Joala lahing Narva lahing (1919) Valkla lahing
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	polkovnik Hendrik Vahtramäe polkovnik Aleksander Seiman

Jalaväepolgu, hilisema üksiku pataljoni asutamise päevaks loeti 4. Eesti jalaväepolgu formeerimist, 6. detsembril vkj 1917 Rakveres. 4. Eesti Rahvaväe polgu taasloomine algas 21. novembril 1918. aastal Narvas 4. Polk kandis 4. Eesti Rahvaväe polgu nime kuni 12. jaanuarini 1921, kui nimetati ümber 4. jalaväepolguks ja väeosa nimetati 4. Üksikuks jalaväepataljoniks alates 1. oktoobrist 1928. aastal.

• 06.12.1917–05.04.1918, polkovnik Hendrik Vahtramäe 4. Eesti Rahvaväe polgu ülem
• 01.11.1918–01.12.1919, polkovnik Aleksander Seimann 4. jalaväepolgu ülem
• 01.12.1919–01.10.1928, kolonel Jakob Vende 4. jalaväepolgu ja rügemendi ülem
• 01.10.1928–01.04.1934, kolonelleitnant Voldemar Koch 4. Üksiku jalaväepataljoni ülem
• 01.04.1934–1940, kolonelleitnant August Tomander 4. Üksiku jalaväepataljoni ülem

• 4. jalaväepolgu I pataljon, ülem Viktor Liivak (novembrist 1918 – )
  • 1. rood, ülem alamkapten Nikolai Steinmann
  • 2. rood, ülem alamkapten Ludvig Hinnov
  • 3. rood, ülem staabikapten Martin Leiburg
  • 4. rood, ülem alamkapten Jakob Vende, alamleitnant Eduard Olmberg
• 4. jalaväepolgu II pataljon, ülem alampolkovnik Paul Kunnus, kt. staabikapten Jakob Vende, Johannes Remmel
  • 5. rood, ülem alamkapten Heinrich Laretei, lipnik Jaan Mets
  • 6. rood
  • 7. rood
  • 8. rood
• sidekomando, ülem staabikapten Egon Limberg
• töörood, ülem alamkapten Peeter Vaga
• sapöörikomando, ülem leitnant Johannes Remmel
• kuulipildujate komando, ülem lipnik Adolf Johannes
• ratsaluurekomando, ülem kornet Valfried Krasting
• jalaluurekomando, ülem lipnik Eduard Paurman

1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal laialisaadetud ja taasformeeritud jalaväepolgu asukohaks määrati novembris 1918 Narva linn ning polguülemaks polkovnik Aleksander Seiman. Polgu eellaseks loeti 1. Eesti jalaväediviisi 4. Eesti polku, mis asutati Rakveres 6. detsembril 1917 ning likvideeriti Saksa okupatsioonivõimude käsul 5. aprilliks 1918.

 

Polgu koosseisus oli loomisel ja Eesti Vabadussõja esimestes lahingutes Narva all 595 võitlejat 2 pataljonis.

28. novembril 1918 võttis 4. jalaväepolk koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu Punaarmee 6. diviisi rünnaku Narvale, kuid oli sunnitud taganema ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu.

  Pikemalt artiklites Narva lahing (1918) ja Joala lahing

Polgu väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil 4. jalaväepolgu allüksused olid edukalt tõrjunud Punaarmee kallaletungi Valkla lahingus Harjumaal, Valkla juures ning läksid seejärel vastupealetungile ja eduka vastupealetungi tulemusena vabastati 19. jaanuaril 1919 Narva.

  Pikemalt artiklis Viru rinne

4. jalaväepolk koondati pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist veebruaris 1920, Narva-Jõesuu ümbruskonda ja sealt edasi Kadrina piirkonda. 12. juulil 1921 liideti pataljon 1. Jalaväepolguga, selle IV pataljoniks, asukohaks jäi Narva-Jõesuu. Septembrist 1920 kuni veebruarini 1921. aastal määrati 4. jalaväepolk rannavalve teenistusse, võttis enda valve alla mereranna Loksalt Narva-Jõesuuni ning pärast rannavalveteenistust koondati polk Rakverre.

1. märtsil 1921. aastal liideti 4. Jalaväepolgu koosseisu Viljandis asuv VI jalaväepataljon, 1. aprillist 1924 liideti pataljon IV pataljonina 5. Jalaväerügemendi koosseisu. 12. juulil 1921. aastal aga likvideeriti 4. jalaväepolk kui iseseisev väeosa.

Eesti Rahvaväes 1928. aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimise käigus moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid, mis sõja alguse korral oleksid täiendatud mobiliseeritavatega ning moodustatud samade numbritega jalaväerügementideks. 1. oktoobril 1928 taastati väeosa, 5. Jalaväerügemendi 4. pataljonist iseseisva 4. Üksik Jalaväepataljonina (vt Üksikud jalaväepataljonid) asukohaks Jõhvi mõis ja välibaas Kurtnal, katteüksused (laskurrühm ja kuulipildujarühm) paiknesid aga Vasknarvas. 4. Üksiku Jalaväepataljoni Ülem oli ühtlasi ka Jõhvi Garnisoni Ülem.

Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas Eesti Vabariigi Valitsus oma määrusega nr 155, 22. maist 1992 formeerida Kaitsejõudude jalaväepataljon (Viru jalaväepataljon).