1. Eesti Jalaväediviis

Mitte segi ajada 1. diviisiga

Eesti jalaväediviis (lühemalt 1. Eesti diviis) oli 1917. aastal Esimene maailmasõja ajal Eesti rahvusväeosade juhtimiseks moodustatud taktikaline väekoondis.

1. Eesti jalaväediviis 1-ая Эстонская пехотная дивизия
Tegev	19. detsember 1917 – 27. aprill 1918
Riik	Venemaa Vabariik Eestimaa kubermang
Kuuluvus	Eesti rahvusväeosad XII armee 13. korpuses
Suurus	diviis, ca 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jaan Soots Johan Laidoner Andres Larka

1. Eesti jalaväediviis saadeti Saksa okupatsioonivõimude poolt laiali 1918. aastal pärast Saksa keisririigi vägede poolset Eesti okupeerimist ning Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist.

• 6. detsember 1917 – 5. jaanuar 1918, kindralstaabi alampolkovnik Jaan Soots, staabiülem ja ajutine diviisiülem,
• 5. jaanuar 1918 – , kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner, diviisiülem,
• 16. veebruar 1918, kindralstaabi alampolkovnik Andres Larka, diviisi staabiülem.
• suurtükiväe ülem, kindralstaabi alampolkovnik Andres Larka, jaanuar 1918 – veebruar 1918.

Diviisi väeosad:

• 1. Eesti jalaväepolk (staap Haapsalus),
• 2. Eesti jalaväepolk (staap Viljandis),
• 3. Eesti jalaväepolk (staap Tallinnas),
• 4. Eesti jalaväepolk (staap Rakveres).
• (1.) Eesti Suurtükiväebrigaad, ülema kohusetäitja kapten Karl Tiitso, Tallinnas, brigaadis viis suurtükipatareid
• Eesti Insenerirood, ülem alamkapten Artur Normak
• Eesti Ratsapolk (staap Viljandis), ülem staabikapten Artur Stolzen, alampolkovnik Adolf Rosenberg
• Eesti Tagavara Jalaväepataljon

sõjaväeasutused (näiteks sõjaväekontroll, kõrgem sõjakohus, trükikoda).

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles luba Venemaa sõjaväevõimudelt 1917. aasta suvel 1. Eesti jalaväediviisi formeerimiseks. 1917. aasta augustis oli Vene Põhjarinde olukord Riia all kujunenud väga raskeks, tegelik võim sõjaväes oli läinud komiteede ja nõukogude kätte ning demoraliseerunud sõdurid lahkusid hulgakaupa rindelt. Sama olukord valitses ka 118. jalaväediviisis, mis vastutas Lääne-Eesti ja saarte kaitse eest. Seetõttu suhtus eesti jalaväediviisi moodustamise mõttesse positiivselt ka Vene väejuhatus. Kuid luba sellegipoolest ei tulnud ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteel käinuks diviisi varustamine üle jõu.

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Olukord mandri-Eestis

1917. aasta novembris kutsuti Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kes asus diviisi formeerima. Luba diviisi formeerimiseks saadi alles detsembris. 6. detsembril 1917 allkirjastas J. Soots diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu ning alustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel Eesti diviisi formeerimist. Jaan Soots ei olnud diviisiülem kaua, enne jõule 1917. aastal asus diviisiülema ametikohale Soomes tagasi jõudnud alampolkovnik Johan Laidoner (J. Laidoner jõudis Tallinna 19. detsembril 1917 (1. jaanuaril 1918 ukj) ja asus diviisi juhtima 23. detsembril 1917. (5. jaanuaril 1918 ukj)) ja Sootsist sai staabiülem. Hiljem aga staabiülemaks alampolkovnik Andres Larka.

Diviisi staabi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Peale nelja jalaväepolgu, mis diviisi staabile allutati või selle alluvuses moodustati, alustati ka suurtükiväebrigaadi, ratsaväepolgu ja väiksemate eriüksuste formeerimist. 1. Eesti jalaväediviisi organiseerijateks olid sh: suurtükibrigaadi ülem alampolkovnik Andres Larka, brigaadiülem polkovnik Aleksander Tõnisson, diviisi intendant polkovnik Rudolf Reimann, diviisi (staabiinspektor) leitnant Ernst Assmann, diviisi (transpordiülem) leitnant August Nieländer, diviisi (staabikomando ülem)leitnant August Schwartz, diviisi staabi (kantseleiülem) sõjaväeametnik Bernhard Moik.

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

1917. aasta sügiseks, kui algas Saksa Keisririigi vägede pealetung Eestile, osalesid 1. Eesti jalaväepolgu üksused 16.–18. oktoobril 1917 toimunud Saaremaa ja Muhu saare kaitsmisel Saksa vägede vastu, kuid seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi 1000 Vene ohvitseri ja 20 tuhat sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja umbes 1600 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

• Eesti rahvusväeosad