Õgilämbliklased

Õgilämbliklastel puudub anatoomiliselt võime võrku kududa, sest nende võrgunäsade arv on väiksem kui teistel sugukondadel. Nad toodavad võrguniiti, et mähkida muna kaitsvasse ümbrisesse. Lisaks võivad nad niidiga ümber mässida ka oma saagi. Õgilämbliklase teisel ja kolmandal jalalülil on iseloomulik muster. Kaks esimest jalapaari on palju pikemad kui järgnevad kaks ning vahel on need ämbliku keha peale kokku volditud. Kõik nende jalad on karvased, kuid mitte nii pikkade ja jäikade karvadega kui kantsilmlastel.

Õgilämbliklaste nimetus viitab röövtoidulisusele, mis tähendab, et nad söövad teisi ämblikke. Nad ei kasuta saagi püüdmiseks võrku, vaid varitsevad seda ning saagi võrku tungitakse tavaliselt sisse. Kõigepealt ümbritsevad nad saagi oma suurte esijalgadega. Seejärel hammustavad seda mürgihammastega jalast, süstides saaki mürki, mis teeb selle liikumisvõimetuks. Siis imevad nad saagi verest tühjaks. Õgilämbliklane liigub aeglaselt, et lähedal olevat saaklooma mitte hirmutada. Samuti ennetab õgilämbliklane ise saakloomaks sattumist, vältides teise ämbliku ärritamist.

Mõned õgilämbliklased toituvad putukatest, kes on teiste ämblike võrgus. Teised liigid aga püüavad putukaid ise. Õgilämbliklased, kes ei koo võrke, toituvad teistest ämblikest. Kuigi mõned liigid on istuvad-ootavad (saagivaritsejad) kiskjad, siis õgilämbliklased tüüpiliselt jälitavad teisi ämblikke, lähevad nende võrku ja ründavad neid. Nende saagiks langevad tavaliselt võrkurlased (Araneidae) ja keraämbliklased (Theridiidae). Kui neil pole muud võimalust, söövad nad ka teiste võrgust putukaid. On täheldatud, et nad söövad ka oma saagi munasid.

Õgilämbliklasi on kirjeldatud 156 liiki. Euroopas on esindatud 3 perekonda 10 liigiga: Ermetus (1), Ero (6), ja Mimetus (3). Õgilämblikke leidub igal kontinendil peale Antarktika, kuigi Põhja-Ameerika põhjaaladel neid ei esine.