Soopoolitse

Kihelkonda on mainitud 1224. ja 1229. aasta maadejagamisürikutes (kujul Soboliz ja Sobolitz) kõrvuti Ugandi, Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakondadega. Samas Henriku Liivimaa kroonika ja Taani hindamisraamat, peamised ajalooallikad 13. sajandi alguse Eesti ala haldusjaotuse kohta, Soopoolitset ei nimeta. Kuna Alatskivi mõisa kutsuti tõenäoliselt kuni 16. sajandini Soblitz ja muudes regiooni piirkondades asusid teadaolevalt teised muinaskihelkonnad, siis arvatakse Soopoolitse olevat asunud hilisema Kodavere kirikukihelkonna territooriumil. Vene kroonika teates 1242. aasta Jäälahingu kohta öeldakse, et lüüasaanud sakslasi ja tšuude jälitati 7 versta kuni Subolitši kaldani (до Суболицского берега). Kuna Kodavere jääb lahingu oletatavast toimumispaigast kaugemale, siis on Enn Tarvel välja pakkunud, et Soopoolitse nime võis kanda ka Ugandisse kuuluv Emajõest lõuna pool asunud kihelkond. Tema hinnangul sobib selle oletusega kokku asjaolu, et Emajõest lõunasse jääv ala, hilisem Võnnu kirikukihelkond, on olnud kultuuriliselt sarnane vadjapärase Kodavere ja laiemalt ka kogu Peipsi ümbrusega. See võib osutada, et tegu oli omavahel hõimusidemetes oleva rahvastikuga ja seletada ühesugust nime.

Soopoolitse staatus pole kindlalt teada – võimalikuks on peetud nii selle eksisteerimist omaette väikemaakonnana, mis piirnes läänes Vaiga ja Jogentaganaga, aga ka kuulumist Vaiga või Ugandi koosseisu. Soopolitse keskus oli arvatavasti Alatskivil, kus asusid noorema rauaaja lõpus rajatud linnus Alatskivi linnamäel ja sellest vanem linnus Peatskivi Kalevipoja sängi kohal.

Soopoolitse on rekonstrueeritud oletuslik nimekuju, mida esimest korda kasutati 1936. aastal välja antud "Eesti ajaloo" raamatusarja 1. köites. Soopoolitse nime on arvatud pärinevat sõnadest soo ja pooline ("poolne"). Alternatiivse tõlgenduse kohaselt on see nimi seotud aga Räpina ümbruses ja setude juures kasutusel olnud väikest ahvenat tähistanud sõnaga sobal või sobul.

1224. aastal läks Soopoolitse Tartu piiskopkonna koosseisu.