Süvaveepomm

Väiksemaid süvaveepommiga sarnanevaid lõhkekehi, mida kasutatakse allveeujujate või miniallveelaevade vastu, võib nimetada ka süvaveegranaatideks.

Süvaveepommide põhiosadeks on tugevajõuline lõhkelaeng, korpus ehk kest ja sütik. Lisaks võib neil olla lennutamismootor.

Süvaveepommid on heitemeetodilt:

• laeva (sõjalaeva) või õhusõiduki (lennuk, kopter) pardalt vaba langemisega vette kukutatavad;
• laevalt katapuldiga lähiümbrusse vette heidetavad;
• laevalt (reaktiivsüvaveepommiheitjast) reaktiivmootoriga piiratud kaugusele välja tulistatavad ja vette langevad.

Süvaveepommi sütik võib olla reguleeritav plahvatuseks kindlal veesügavusel või harvemini ka kontaktne.

Süvaveepomme võivad kanda mitmesugused väiksemad ja suuremad sõjalaevad. Reeglina on nende relvastuses ühtlasi allveelaevavastane sonar. Süvaveepomme võivad aga kanda ka allveelaevavastased lennukid või helikopterid, sealhulgas sõjalaevade pardahelikopterid.

Süvaveepommi asemel kasutatakse tänapäeval sageli ka allveelaevavastast torpeedot. Tavaliste süvaveepommide või reaktiivsüvaveepommide eeliseks on lihtsus ja odavus. Vette kukutatavaid ja katapuldiga heidetavaid traditsioonilisi silindrikujulisi (veeretatavaid) süvaveepomme kasutatakse tänapäeval siiski harvem.

Süvaveepommide vette kukutamisel (eriti madalamasse sügavusse) peab sõjalaev sõitma piisavalt kiire käiguga, et mitte saada ise vigastusi enda heidetud ja vee all plahvatavast süvaveepommist.

Süvaveepommid võeti esmakordselt laiemalt kasutusele Briti Kuninglikus mereväes 1914. aastal. Leiutajaks loetakse Herbert Taylorit, kes tegeles vastava arendustööga Portsmouthis. Esimene allveelaev, Saksa U-68, uputati Briti peibutuslaeva Farnborough poolt süvaveepommiga 22. märtsil 1916 Iirimaa edelaranniku lähedal.

• Meremiin
• Torpeedo