Panathenaikoni Staadion

Praegu asub selle kohal Panathinaikó staadion.

338 e.m.a. said Chaironeia lahingus Ateena ja Teeba väed Makedoonialt hävitavalt lüüa. Mitu aastat läks nii-öelda haavade lakkumiseks: taastati Ateena linnamüürid, rajati Pireuse kuivdokid, tugevdati laevastikku. Ateena rahaline olukord paranes samuti.

330 e.m.a. otsustas Ateena rahaasjade korraldaja Lykurgos, et on aeg mõelda rahumeelsemalt, ja hakkas linna kaunistama. Sellega tahtis ta näidata, et Ateena on tagasi saanud endise jõukuse. Oli tõesti. Tema käsul rajati linna esimene kivist teater, Dionysose teater, ja alustati Ilissose jõe kaldale mäekurusse panatenaiade pidamiseks staadioni ehitamist. Läänepoolne, Ardetose mägi moodustas koos selle vastas asuva mäega loodusliku amfiteatri, mis mahutas kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Koht ei kuulunud küll linnale, kuid selle omanik Deinias oli Lykurgose sõber ja patrioot ning kinkis maa linnale.

Töö toimus Lykurgose isiklikul järelevaatamisel. Kuru lõunaossa rajati tamm ja sellele konstrueeriti hiljem staadioni otsakaar. Võistlusareen tasandati ja mäenõlvu kohendati. See nõudis palju aega ja raha, kuid linnakodanikud toetasid ehitust. Kodanik Eudemos näiteks annetas ehituskulude katteks 1000 paari härgi. Areen piirati kivirinnatisega, mis eraldas pealtvaatajaid võistlejatest. Rinnatise taga oli kitsas vihmavee äravoolurenn. Stardi- ja finišipaika asetati kiviplaadid. Kivitribüüne tollal veel polnud: pealtvaatajad istusid maas nagu Olümpia mängudelgi. Vaid kõige tähtsamatele isikutele olid puulavatsid.

Mäenõlvadelt avanes suurepärane vaade mitte ainult staadionile, vaid ka kogu linnale nagu tänapäevalgi. Akropol on näiteks ainult kahe kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt III sajandist e.m.a. pärineb teade, justkui oleks Athmoneonist pärit Askleapidese poeg Herakleitos staadioni vääriliselt korrastanud, kuid milles see seisnes, pole teada.

Ateena lähedal sündinud roomlane Herodes Atticus valiti 143 m.a.j. agonoteediks ehk panatenaiade peakorraldajaks. Ta oli üks antiikaja rikkamaid mehi, kes nii Kreekas, Roomas kui mujalgi vanu ehitisi taastas ja suurejoonelisi uusi püstitas. Panatenaiade lõputseremoonial teatas ta avalikult: «Luban teile, et meie järgmine kogunemine siin toimub juba marmorstaadionil.»

Seda sai varsti näha. Staadion rekonstrueeriti 4 aastaga täielikult. Kogu pealtvaatajate ala kaeti tõusvates ridades plaatidega, millele asetati marmorpingid. Areen ümbritseti käsipuudega ja selleks, et üle nende näha, tõsteti esimene pingirida maast 1,6 meetri kõrgusele. Tribüünid jagunesid 2 eri kõrgusel olevaks tsooniks, mida eraldas 3 meetri laiune koridor. Lisaks tavalistele istmetele olid tribüünidel ka marmorloožid. Üle Ilissose jõe tõi staadionile sild.

Staadion meenutas kujult pikka kitsast hobuserauda. Võistlusareen oli 33,5 meetrit lai ja jooksurada 177,6 meetrit pikk. Areeni suletud otsas moodustus suur kaar, staadioni teises otsas väike sammastega tempel.

Sportlastele olid staadionil riietusruumid ja saunad, samuti puurid ja tunnelid gladiaatoritele ja metsloomadele, sest staadionil korraldati selliseidki rooma päritolu üritusi. Hiljem ehitati staadionile koguni raudtrellid, mis kaitsesid inimesi metsloomade eest.

Pole teada, kui palju staadionil istekohti oli. Kui iga iste olnuks kolmandik meetrit lai nagu Dionysose teatris, mahutanuks staadion 69 tuhat inimest, aga kui pool meetrit, siis 47 tuhat inimest.

Kaasaegsete ja hilisemategi arvamuste järgi oli Panathinaikó staadion elegantsem koguni Colosseumist Roomas ja Circus Maximumist. Philostratos nimetas seda suurimaks marmorehitiseks, millega ei saa võrrelda ühtki teist teatrit. (Tollal nimetati kõiki hulgale pealtvaatajatele mõeldud areene teatriteks.) Pausanias, kelle Kreeka-kirjeldused on hindamatuks abiks antiigiuurijaile, ütles: «See on ime, mida pole vōimalik kirjeldada.»

Staadion püsis üle tuhande aasta heas korras. XI ja XII sajandill peeti staadionil rüütliturniire. Üks XV sajandi käsikiri teatab, et paljud marmorpinkide read ja portikused olid endiselt omal kohal. XVII sajandil märkis üks kaputsiini munk Ateena linnaplaanile paljude istmete ja tribüüniga staadioni.

XVIII sajandil hakkasid türklased hävitama antiikaja pärandit. Staadionist sai kivimurd, marmoristmetest hakati lupja põletama. Paljud senikaua säilinud skulptuurid hävitati. Kui marmor oli otsas, pesi vihm mulla mäenõlvadelt alla.

1774 lammutati ka üle Ilissose viiv sild, kuid prantsuse insener Daniel sai sillajäänuseid siiski 1873 uue silla ehitamisel kasutada.