Katai

Edimäne, kiä harilikku kadajat tiidüsligult selet', oll' Linneus 1753. aastagal. Kadajamõtsa nimetedäs kadastigus vai kadastus.

Inämbält kasus harilik katai puhmakujolidsõlt, harvõmb puukujulidsõlt. Puu korgus om hariligult kooniq 10 miitret, harvõmb kooniq 15 miitret. Kõgõ suurõmb korgus om registreerit 18,5 miitret Roodsin. Eesti kõgõ korgõmb katai om Reinu katai, miä kasus Võromaal Põlva kihlkunnan.

Katai kasus hariligult kooniq 860 aastakka vanas. Kadaja tüvi om sagõhõhe mitmõharolinõ ja mõnikõrd kiirdü kasunuq. Nuuri puiõ kuur om kitsin lastõn kestendäv, vanõmbil puiõl madalidõ vakõ ja pehmide kiudõga.

Harilik katai kasus sagõhõhe lakõ pääl mere veeren, luupäälsil, palo pääl, suus minevide maiõ pääl jm. Hariligu kadaja suur levinemisala om Euraasia kesk- ja põh'aosan, kooniq stepeni vällä, hummogumaal kooniq Jaapani saarini, Põh'a-Afrikan, Põh'a-Ameerikan, Gröönimaal ja Islandil. Lõunõhummogu poolõ küünüs levinemisala Pakistani ja Nepalini, a Põh'a-Ameerikan 30° põhjalakk'usõni.

Eestin om levinüq kadaja harilik alambliik Juniperus communis communis.

Kadaja puu om ilosa tekstuuriga, tihehide aastagarõngidõga ja hää hõnguga puu.

Makõ maiguga viljo seen om tsukõrd 40%, õllõ, happit, lipiidõ, vitamiinõ, kasvovahha jne. Nõglost ja viljoga võrsist saa tetäq eederlikku õlli, midä om pruugit antibakteriaalsõs abinõvvos meditsiinin ja veterinaarian. Kadajamarjo pruugitas vürdsis. Naid pandas nii mõtseläjä ku tsia- ni lambalihalõ.

Kadajat pruugitas ka ku ilopuud pargõn ja aion, a naid om küländ rassõ ümbre istutaq. Tuu jaos tulõ kaiaq, et nii inne ku peräst ümbreistutamist olõssi puu lõunõ poolõ sama küleg.