Petäi

Petäi kannahtas rassõq oloq häste vällä, a taht küländ pall'o päävävalgõt.

Harilik petäi om Eestin ainukõnõ luuduslik pedäjäliik ja lajalt löüdäq puu. Mõts, kon pedäjät om kõgõ rohkõmb, om pedästü vai pedästik.

Hariligu pedäjä puul ommaq hääq umahusõq. Malts om kõllakasvalgõ, lülüpuu om verkjäspruum ja tegünes umbõs päält 40. eloaastat. Hääl puul, miä om kasunuq kuiva maa pääl, ommaq kasvotsõõriq ütetasadsõq.

Pedäjä puust tetäs raudtiiliiprit, sildo, mastõ, postõ, viniiri, kastõ, mööblit, tulõpuid jpm. Pedäjävaigust saa tärbentiini ja kampolit. Õdagumere ümbre om pedäjäst palkmajjo tett.

Võromaa mõtso seen Vahtsõliina, Rõugõ ja Karula kihlkunnan om viimädse aoniq käünüq mõtsmehitside pidämine. Määnüq süämegaq pedäjäst sai taropetäi, mink oosõn elliq mehidseq. Sagõhõhe panti puu otsa taropakk – kussal'.

Pedäjä nõglost, kasvõst ja vaigust tetäs väega pall'o arstiruuhi. Mõnõgiq roho vähämbide häti vasta saat tetäq ka esiq. Tuu jaos kõlbasõq häste pedäjäkasuq. Noid kor'atas keväjä, ku noorõq kasuotsakõsõq ommaq poolõ pässä pikkudsõq. Ku pedäjäkasu tossu sisse hingädäq, avitas tuu häste kõva köhä ja külmäsaamisõ, kurguhalu ja tõisigiq häti vasta.

Pedäjit om pruugit ka ristipuiõs.

Mis petäi, tuust saa pirrupuu; mis tütrik, sest saa naene.

Tamm Tartu tasatsõn, petäi Pihkva perve pääl, ladva ütte lastasõ, juurõ ütte kasusõ? — Pruut ja peigmiis (Rõu 1896)

  Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.